Panen kirja mõned tähelepanekud seonduvalt täna hommikul Tallinna Halduskohtus toimunud istungiga haldusasjas 3-21-2159. Selle põhimõttelise tähtsusega kohtuasja algatasin mullu septembris ehk rohkem kui kaheksa kuud tagasi vandeadvokaat Paul Kerese ja vandeadvokaadi abi Joonas Põderi abil, et vaidlustada eksitavalt nakkusohutustõendiks nimetatud koroonapasside süsteemile tuginedes sadade tuhandete inimeste avalikust elust kõrvaletõrjumise seaduspärasus.
Kõnealuse kaebuse tuumaks on tõsiasi, et koroonavaktsiinide manustamise kaudu saadud nn nakkusohutustõend ei tõenda tegelikult isikute nakkusohutust ja seega ei täida tõend eesmärki, millest lähtudes see piirangute osana kasutusele võeti (teatavasti nakatusid ulatuslikult ka nn koroonavaktsiine manustanud inimesed). Spetsiifiliselt tõin kaebuses esile, et oli põhjendamatu anda Covid-19 läbipõdenutele koroonapass vaid 6 kuuks, nn koroonavaktsiini manustanud inimestele aga 12 kuuks, sest läbipõdemisest saadud immuunsus oli juba selleks ajaks teadaolevalt koroonavaktsiinide süstimisest saadud immuunsuse suhtes selgelt ülimuslik.
Tänasel istungil ei hakatud kõiki varem kirjalikus menetluses detailselt esitatud argumente uuesti ette kandma, vaid neist sai esile toodud põhiline. Kohe istungi alguses tuli kohtul lahendada küsimus sellest, kas aktsepteerida minu taotlus kaebuse ümberkvalifitseerimiseks. Antud küsimuse taustaks on tõsiasi, et minu algsel tühistamiskaebusel ei ole enam objekti, kuna valitsus tunnistas mõnda aega tagasi koroonapasside süsteemi aluseks olnud korralduse kehtetuks ja korraldust, mis enam ei kehti, pole võimalik tühistada.
Vabariigi Valitsust esindanud vandeadvokaatide Ants Nõmperi ja Kairi Kilgi arvates ei tohtinuks kohus lubada minu kaebust ümber kvalifitseerida, sest ma ei olevat piisavalt selgitanud, miks nõude muutmine on vajalik minu õiguste paremaks kaitsmiseks tulevikus. Nad püüdsid kohut veenda, et kui tulevikus peaks tulema uus koroonalaine ja sellega seonduvalt uued piirangud, siis saavad nende asjaolud olema erinevad ja ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) saab selleks ajaks kehtima uus redaktsioon, mistõttu ei omaks tuvastamisekaebuse alusel kohtu poolt langetatud otsus tulevikku sunnatuna tähendust.
Erinevalt teisest haldusasjast (nr 3-21-2947), mille algatasin mullu detsembris, et vaidlustada spetsiifiliselt koroonapasside süsteemi rakendamise õiguspärasus välistingimustes toimuvate avalike ürituste suhtes (kus valitsuse esindajateks olid samuti Nõmper ja Kilgi), ei nõustunud kohus selles küsimuses valitsuse seisukohaga, vaid nentis, et minu taotlus kaebus ümber kvalifitseerida ja ümberkvalifitseeritud kaebuse alusel menetlust jätkata on põhjendatud. Iseenesest on veider, et kahes paralleelses haldusasjas langetas sama kohus (tõsi, erinevate kohtunike isikus) sisuliselt samas küsimuses risti vastupidise otsuse, aga see probleem väärib eraldi tähelepanu.
Kaebuse ümberkvalifitseerimise küsimus lahendatud, sai asuda asja kohtuliku arutamise kallale. Kohtuliku arutelu detailide ja veelgi enam neile omapoolse hinnangu andmise juurde ei taha ma siin minna, sest sellest võiks jääda mulje, justkui üritaksin mõjutada kohtu poolt otsuse langetamist. Mõned asjaolud märgin siiski ära.
Valitsuse kui vastustaja nimel kõneles peamiselt advokaadibüroo Ellex Raidla partner, vandeadvokaat Ants Nõmper, kelle poolt väljendatud seisukohad kätkesid paraku palju demagoogiat. Jäi mulje, nagu oleks tema äärmusliku enesekindluse taustaks veendumus, et pingutada polegi vaja, sest valitsus võidab kohtuvaidluse nii ehk naa.
Tähelepanuväärselt ei vastanud ta sisuliselt ühelegi minu esindajate poolt esitatud ja piirangute põhjendatuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid puudutavale küsimusele, vaid korrutas muudkui, et valitsus on toiminud kõiki piiranguid kehtestades täiesti õigesti ja mitte oma tarkusest, vaid toetudes valitsuse teadusnõukoja ekspertarvamustele. Kui minu esindajad küsisid, et millised need tadusnõukoja poolt valitsuse istungil väljendatud ja kehtestatud piirangute aluseks olnud kaalutlused siis olid, siis vastas Nõmper, et tema pole ju ei valitsuse ega valitsuse teadusnõukoja liige ning et seega pole mõtet tema käest selliseid küsimusi küsida.
Seda sama rääkis ta näiteks siis, kui sai palutud selgitust, millega põhjendab valitsus läbipõdenutele koroonapassi andmist vaid 6 kuuks, samal ajal kui nn koroonavaktsiini süstinutele jäeti see võimalus alles 12 kuuks – mis sest, et teadaolevalt (ja minu kaebuses tõenditena esiletoodult) oli rohkem kui 6 kuud varem koroonaviiruse läbipõdenud isikutel väiksem tõenäosus Covid-19-ga nakatuda ja haiglasse sattuda kui viimase rohkem kui 6 kuud tagasi koroonavaktsineerimise kuuri lõpetanud isikutel. Valitsuse esindajate jutt, nagu poleks üldse kohane neid gruppe võrrelda, jäi arusaamatuks ning selgust ei toonud ka minu esindaja Joonas Põderi palve selgitada, milliste gruppide võrdlemine siis üldse oleks kohane. Selles olukorras mõjus mõnevõrra üllatavalt, et ka kohus ei sekkunud uurimispõhimõttest lähtuvalt ja ei nõudnud valitsuse esindajatelt kriitilise tähtsusega küsimustes selgeid vastuseid.
Samas said minu esindajate küsimuste kaudu olulised kitsaskohad esile toodud ka ilma valitsuse esindajate sisuliste vastusteta. Jääb üle loota, et kohus ei aktsepteeri ulatuslike, inimeste põhiseaduslikke õigusi tõsiselt riivavate piirangute õigustusena valitsuse esindajate väga üldsõnalisi ja formaalse iseloomuga põhjendusi (sh ebamäärased viited teadusnõukoja arvamustele), vaid langetab otsuse tuginedes tõenditena esitatud ja selgelt keelt kõnelevaid faktilisi asjaolusid arvesse võttes.
Oluline on jõuda selleni, et kohtud hakkaks valitsuselt nõudma piirangute põhjenduseks selgeid, konkreetseid ja veenvaid faktilisi tõendeid ning et piirangud, mida valitsus ei suuda sedasi põhistada, ei jääks tühistamata. Üheski senises menetluses ei ole ma kahjuks veel näinud, et kohus oleks sedasi asjale lähenenud – pigem aktsepeeritakse piirangute põhjendatuse eeldusena valitsuse üldsõnaline jutt sellest, et midagi oli ju viiruste hooajale vastu minnes vaja teha, midagi koroonapasside süsteemi kehtestades ka tehti ning seega oligi tehtu vajalik ja põhjendatud. Printsiibis peaks kohus lähtuma mitte eeldusest, et kaebuse esitaja, kelle õigusi on valitsus piiranud, peab põhjendama piirangute põhjendamatust, vaid eeldusest, et piirangud on põhjendamatud, kui valitsus ei tõesta faktidele tuginedes veenvalt vastupidist.
Lisaks oli sisulise kohtuliku arutelu seisukohast oluline vandeadvokaat Paul Kerese pikem selgitus selle kohta, miks valitsuse poolt kehtestatud koroonapiirangute aluseks olev ning NETSi § 28 lg-s 5 sisalduv volitusnorm on iseeneses põhiseadusega vastuolus, kuna see on sõnastatud liialt avaralt ning jätab valitsusele lubamatult laia suva piirangute rakendamiseks. Keres pani kohtunikule südamele, et riigikohtu senises praktikas ei ole nii avaralt sõnastatud volitusnormid veel kunagi püsima jäänud. Selle probleemiga seonduvalt on tähelepanuväärne riigikohtu poolt 11. aprillil seonduvalt NETSi muutmise seaduse eelnõuga riigikogule edastatud seisukoht, et “teatavasti lubab põhiseadus valitsusele delegeerida vaid vähem intensiivsete piirangute kehtestamise ning selleks peab olema täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm.”
Istungi lõpus kinnitas kohtunik Tiia Nurm, et teeb oma otsuse avalikuks 27. juunil ehk veidi vähem kui kuu aja pärast. Sõltuvalt sellest, milliseks kohtu otsus kujuneb, saab otsustada edasiste sammude üle. Arvata võib, et otsus saab igal juhul järgmises kohtuastmes vaidlustatud, sest kui kaebus rahuldatakse, pole see ilmselt vastuvõetav valitsusele, kui see jäetakse aga rahuldamata, pole see vastuvõetav mulle.
Paraku on kõnealune kohtuvaidlus on läinud väga kulukaks (mida ei saa küll pidada üllatavaks). Jääb üle loota, et sellisest tegutsemisest heas usus, vastavalt seadusega ettenähtud menetlustele, tõuseb lõpuks kasu. Omalt poolt olen igal juhul teinud selleks kõik võimaliku. Juba septembris, kui kaebuse esitasin, selgitasin, et teen seda mitte isiklikes, vaid avalikes (st ühiskondlikes) huvides ning selleks, et keegi ei saaks öelda, nagu poleks kodanikud püüdnud seista põhiseaduslike õiguste kaitsel kõiki võimalikke seaduslikke vahendeid kasutades, alates oma seisukohtade argumenteeritud esitamisest avalikus arutelus ja meeleavaldustel ning lõpetades kohtu poole pöördumisega.
Muidugi oleks kahetsusväärne, kui saaks kinnitust, et kohtusse pöördumisest ei ole oma õiguste kaitseks abi loota – ka mitte olukorras, kus olemasolevatele faktilistele andmetele tuginedes on selge, et koroonapasside süsteem on olnud rajatud selgelt vääratele eeldustele ning et sellisena on inimeste põhiseaduslikke õigusi piiratud põhjendamatult. Aga teatud mõttes oleks ka selline tulemus informatiivne – vähemalt oleks sellisel juhul olemas konkreetne teadmine, mitte pelgalt spekulatsioonid.
Vt lisaks ERRi kajastust tänasest istungist, kus on pikemalt vahendatud minu esindaja Paul Kerese kommentaare.
