Mina ei hääletanud täna riigikogus Iisrael toetuseks tehtud avalduse poolt. Miks? Esimene põhjus seisneb selles, et niisugustel avaldustel puudub sisuline mõte, kuna neist ei sõltu (adresseeritud konfliktide ületamise või leevendamise mõttes) praktiliselt mitte midagi ning seega teenivad need avaldused peamiselt pooside võtmise eesmärki.
Arusaadavalt võetakse antud juhul poose selleks, et paista Ameerika Ühendriikidele võimalikult meelepärasena. Teatavasti on just Ameerika Ühendriigid Iisraeli põhiline toetaja, millest annab mh tunnistust tõsiasi, et ÜRO Julgeolekunõukogus on juba kolmel korral pandud veto teiste riikide poolt laialdaselt toetatud rahule üleskutsuvale resolutsioonile. Ehk kui öeldakse, et meie toetame Iisraeli, öeldakse ridade vahel tegelikult põhilise sõnumina, et meie toetame USA-d. Minule on ühisavalduste tegemine selliste pooside võtmiseks vastumeelne.
Teine põhjus seisneb selles, et avalduse tekst oli minu hinnangul kaugelt liiga ühekülgne. Kindlasti väärivad Hamasi poolt toime pandud terroriteod hukkamõistu, nagu seda avalduses on tehtud, aga ka Iisraeli poolsetele sõjakuritegude suhtes ei tohi silmi kinni pigistada ning neid vaikivalt sisuliselt heaks kiita.
Tõsi, avalduses on mainitud, et taunitakse “igasugust vägivalda tsiviilelanike suhtes ükskõik kelle poolt ja ükskõik millistele õigustustele tuginedes”, aga pidades silmas Gazas toime pandud sõjakuritegude mastaapi ja Iisraeli rünnakute tagajärjel hukkunud tsiviilelanike hulka, on avalduse üldist vägagi jõulist tonaalsust silmas pidades tegu kaugelt liiga pehme ja üldsõnalise piuksatusega (mis on ilmselt teksti kirjutatud vaid seetõttu, et oleks millelegi toetuda, tõrjudes ühekülgsuse etteheiteid).
Kokkuvõttes ma tõepoolest ei leia, et Eesti peaks sellistes meist kaugele jäävates konfliktides valima pooli. Pigem peaks meie huviks olema see, et vaenupooled peaks kinni rahvusvahelise õiguse põhimõtetest ja arvestataks humaansuse kaalutlustega, hoidudes ennekõike tsiviilisikute vastu suunatud vägivallast. Olen teadlik, et paljudele tingimusteta Iisraeli toetavatele inimestele (keda kohtab eriti palju vabakoguduste raames) on minu vaatepunkt mitterahuldav või lausa häiriv, aga see minu seisukohta ei muuda.
Mina kindlasti ei tunne, nagu võlgneksin (kristlasena) Iisraeli riigile või rahvale mingit truudust. Küll aga olen moraalselt kohustatud jääma truuks oma südametunnistusele.
