Kuna mitmed inimesed on pöördunud minu poole küsimusega, miks jätsin kolmapäeval põhiseaduse muutmise poolt hääletamata – või osutanud koguni, nagu oleksin hiilinud minema –, siis panen selle kohta kirja kokkuvõtliku selgituse.
Esmalt olgu öeldud, et ma ei puudunud istungilt ega ka hiilinud minema. Olin täiesti olemas, registreerisin end ka istungile ja jätsin hääletamata teadliku valikuna. Miks? Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes selle pärast, et nagu olen korduvalt varemgi selgitanud (vt nt siit ja siit), ei olnud minu hinnangul tegu hea ja mõistliku, Eesti parimaid huve teeniva plaaniga.
Peamine põhjus seisneb selles, et isegi kui peame KOV valimisõiguse taandamist vaid kodanikele põhimõtteliselt õigeks, pole mõistlik seda praegu teha, kuna viibime erakordselt keerulises ja tundlikus, otseselt ohtlikus julgeolekuolukorras, kus tulevik on etteaimamatu.
Võimalik, et kuue kuu pärast on NATO-gi Baltikumist välja tõmmatud, rääkimata sellest, et milline on Lääneriikide valmisolek sekkuda Venemaa vastu sõtta, peaks olema vähegi avatud silmadega inimestele saanud piisavalt selgeks. Sellises olukorras, kus geopoliitiline reaalsus on kiiresti ja põhimõtteliselt transformeerumas, unipolaarne maailmakorraldus taandumas ning kaalul vägagi palju, ei tohiks me astuda samme, millega ise kasvatame sisemisi ja väliseid julgeolekuohte.
Mitmete poliitikute poolt aetud ja kapo salajasele ohuhinnangule viitav jutt, et põhiseaduse muutmine oli vajalik julgeolekuohtude kahandamiseks, ei kannata vähimatki kriitikat (just nagu ei kannata seda ka osutatud kapo “ohuhinnang”, millega olen tutvunud). KOV valimiste kord on kehtinud üle 30 aasta ega ole kujutanud endast mingit julgeolekuohtu. Keegi (k.a. kapo) pole ka vähegi veenvalt näidanud, et selles osas oleks midagi põhimõtteliselt muutunud.
Reaalselt üleeilse põhiseaduse muutmisega kasvatati, mitte ei kahandatud julgeolekuohte. Rohkem kui sada tuhat pikka aega õiguskuulekalt Eestis elanud inimest, kes ei ole teinud midagi ebaseaduslikku ega ka ohustanud kuidagi Eesti julgeolekut, said riigivõimult templi otsa ette, et neid ei usaldata ja neid peetakse riigiohtlikuks elemendiks. Ei ole raske mõista, kuidas see neid inimesi Eesti Vabariigi suhtes meelestab.
Seejuures kasvatatkase paralleelselt pingeid MPEÕK ja Pühtitsa kloostri tagakiusamisega (eelnõu teine lugemine toimus samuti kolmapäevasel istungil, vt minu kõne), viies ellu täpselt sama programmi, mida teostati enne 2022. aastal suurema sõja puhkemist Ukrainas. Jääb mulje, et pingeid kasvatatakse tahtlikult, et neid oma huvides ära kasutada (nagu seda tehti pronkssõduri teisaldamisega). Niisugused püüdlused on aga raskelt vastutustundetud ja ma ei taha omada nendega mingit puutumust. Ohud, millega mängitakse, on pronkssõduri kaasusega võrreldes hoopis teisest suurusjärgust.
Tean, et ka mitmed teised Riigikogu liikmed saavad sellest probleemist aru, aga end tuntakse kahvlis olevana – mõistetakse, et projekti ei saa jätta toetamata, kuna vastasel juhul antaks oponentidele võimalus rünnata süüdistusega, nagu ei oldaks piisavalt patriootlikult meelestatud. Seda kahju ei peeta aga võimalikuks sisse võtta. (Muu hulgas selgitab see sotside paindumist ja vastumeelselt projekti taha tulekut, olgugi et nii kaotatakse vene rahvusest valijaid.)
Mina põhimõtteliselt ei taha niisugusele survele alluda, sest see käib mulle eneseväärikuse pihta. Ehk kui ettevõtmine on minu siseveendumuse kohaselt vale – st Eesti ühiskonna heaolu taotlusega vastuolus –, siis ei saa ma seda toetada vaid selle pärast, et mitte sattuda ebaõiglase kriitika objektiks. Keskse tähtsusega küsimus ei ole minu kuvandis, vaid Eesti tulevikus. Pealegi on mulle nii ehk naa loodud valelik kuvand, mis elab oma elu ja teatud mõttes on see vabastav – selle võrra on üks asi vähem, mille pärast muretseda…
Vastus küsimusele, miks ma siis ei hääletanud põhiseaduse muutmise vastu, on samavõrd lihtne – selle pärast, et kuulun EKRE fraktsiooni ja ei ole hea tava oma fraktsioonile vastu hääletada. Kuna minu vastuhääl ei oleks ka tulemust muutunud, piisas mulle lahendusest, et ma ei toeta ettevõtmist, mida ei saa südametunnistuses heaks kiita.
Kindlasti oli Riigikogu liikmete seas üks jagu neid, kes hääletasid põhiseaduse muutmise poolt kantuna siirast veendumusest, et igasuguse valimisõiguse taandamine vaid kodanikele on põhimõtteliselt õige ja hea asi, mis kaalub muud kaalutlused üles. Küll aga julgen arvata, et enamiku jaoks oli eilne hääletus ennekõike poosi võtmine ehk enese näitamine tõelise patrioodi kuvandile vastavana (isegi kui seda endale ei tunnistata).
Ei ole ju raske mõista, et Reformierakond, Eesti 200 ja Isamaa praktiseerisid suurejoonelist rahvuslik-patriootilikku retoorikat ennekõike suitsukattena tegelikule ja vägagi pragmaatilisele huvile võtta KOV valimistel hääletamise õigus paljudelt Keskerakonna senistelt valijatelt ning põlistada seeläbi oma võimupositsiooni Tallinnas. Nii proosaline see asi tegelikult ongi.
Mina aga ei näe mingit vajadust sellele võimuvõitlusele omalt poolt kaasa aidata. Samuti ei tunne ma mingit vajadust poose võtta ega seeläbi kellelegi midagi tõestada. Seda enam, et ma ei tahagi vastata ühelegi pseudopatriootlikule kuvandile, mis kätkeb vajadust vastandumiseks või koguni sallimatuseks rahvuslikul alusel.
Võin liialdamata öelda, et kogu selle pea kahe aasta jooksul, mil olen olnud Riigikogu liige, pole ma näinud mitte üht ainsat (vähegi olulist) koalitsiooni initsiatiivi, mida saaksin pidada Eesti huvidest lähtuvalt õigeks ja heaks ehk sisuliselt toetusväärseks. Ja eilne hääletus polnud selles osas minu jaoks erand.
Rõhutan, et kõik eelnev on pandud kirja vaid minu vaate selgitamiseks. Mõistan, et paljud teised Riigikogu liikmed tunnetavad küsimust teisiti, kuna neil on oluliselt teistsugune maailmavaateline taustsüsteem.
Ainuüksi see, kas inimesed on pigem konservatiivid või rahvuslased, paneb päris palju paika. Mina olen ilmselgelt pigem konservatiiv kui rahvuslane – selleks viimaseks saan vist end pidada vaid väga piiratud, üldlevinust oluliselt erinevas tähenduses. Sest üldinimlikud põhimõtted on mulle olulisemad kui rahvuslike huvide väljamängimine – just nagu on truudus oma südametunnistusele olulisem kui inimeste heakskiit.
Meeldib see kellelegi või mitte, aga nii on ja nii jääb.
Ma ei puudunud, vaid jätsin hääletamata
Nagu artikli päisepildiltki nähtub, on lõpphääletuse protokollis märgitud ekslikult, justkui oleksin lõpphääletuselt puudunud. Tegelikult viibisin kohal ja olin ka istungile registreerunud ning jätsin teadlikult hääletamata. Protokolli läks eksitav märge “puudub” vaid seetõttu, et vahetult enne lõpphääletust pani istungit juhatanud hr Toomas Kivimägi ette viia pultide toimimise kontrollimise eesmärgist lähtuvalt läbi täiendav kohaloleku kontroll. Et erinevalt tavast ei eelnenud sellele kutsungit, polnud mul isegi teoreetilist võimalust oma kabinetist, kus istungit jälgisin, nupuvajutuseks kohale jõuda. Palusin istungiosakonnalt viia hääletusprotokolli sisse parandus, nii et minu nime taga oleks mitte märge “puudub”, vaid “ei hääletanud”. Tõsiasi on see, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 77 lõike 2 kohaselt kontrollitakse korralisel istungil Riigikogu liikmete kohalolekut üksnes istungi alguses, mis omakorda tähendab, et hilisemal kohaloleku kontrollil pultide testimiseks ei ole Riigikogu liikmete kohaloleku fikseerimise mõttes mingit tähendust.
