“Aktuaalne kaamera” (AK) käitus omajagu nõmedalt, tehes neljapäeval (22.05.2025) õhtusesse uudistesaatesse eraldi lõigu minu pöördumisest Riigikogu juhatuse poole seonduvalt vajadusega määratleda teatava baasstandard, millele peaks Riigikogu külastavate noortegruppide (aga ka teiste parlamendihoonet külastavate inimeste) käitumine ja riietumine vastama.
Kuigi tegu on reaalse probleemiga, ei ole küsimus kindlasti sedavõrd olululine ja niisugust avalikku tähelepanu vääriv, mis õigustaks teema esile tõstmist AK-s. Tegu on pigem Riigikogu sisese arutelu küsimusega ja nii olin seda isegi mõelnud, küsimust üldse laiema avalikkuse ette toomata. Muidugi ma mõistan, miks AK küsimuse suure kelle külge pani. Ilmselgelt mitte selle pärast, nagu peetaks küsimust sedavõrd oluliseks. Kaks aastat ei ole AK minult kordagi ühegi päriselt olulise küsimusega seonduvalt ühtegi kommentaari küsinud, aga et luua muljet, et boikotti ei toestata, võeti ette selline kõrvalise tähtsusega teema. Linnukese sai kirja panna: Vooglaiu ettevõtmised parlamendis on kajastatud, nüüd võib järgmised kaks aastat neist rahulikult mööda vaadata. Ühtlasi võimaldas see luua naeruvääristavat kuvandit, mis oli ilmselt samuti eesmärgiks – näete, mees tegeleb kõrvaliste asjadega. Seda sama selgitasin neljapäeva hommikul kommentaarisooviga minu poole pöördunud saatelõigu autorile Anne Raistele.
Loo juures on aga mitmeid teisigi tähelepanuväärseid aspekte. Näiteks asjaolu, et saatsin oma pöördumise Riigikogu juhatusele päev pärast seda, kui olin Riigikogu koridoris juhuslikult spiiker Lauri Hussariga kohtudes sel teemal rääkinud. Selgitasin, et minu hinnangul ei ole see normaalne, et Riigikogu külastavad teismeliste grupid lösutavad ekskursioonide ajal koridorides põrandal, jalad üle käigutee sirutatud. Samuti ei ole normaalne, et käiakse ringi tossudes ja dressides. Hussar nõustus ja soovitas sel teemal Riigikogu juhatuse poole pöörduda, lisades omalt poolt, et temagi on mõelnud vajadusele kehtestada baasreeglid gruppide käitumiseks istungitesaalis, millega olevat samuti probleeme. Naljakas on aga see, et kui ma siis panin oma pöördumise teele, kommenteeris Hussar järgmisel päeval AK-le, et tema küll ei näe vajadust ülereguleerimiseks – mis sest, et ma osutasin oma pöördumises otsesõnu, et ülereguleerimisest tulekski hoiduda ning et küsimus on vaid kultuurse käitumise baasstandardis (a la dressides parlamenti ei tulda, põrandatel ei lösutata).
Lisaks väärib märkimist, et AK ei vahendanud minu pöördumist adekvaatselt. Kohe sissejuhatuses teatas Priit Kuusk ironiseerivalt, nagu soovinuksin ma mingite reeglite kehtestamist. Ei, midagi sellist minu pöördumises ei ole ja selles võib igaüks ise veenduda. Nagu öeldud, käis jutt üldistest baasstandarditest. Ilmselt ei selgitatud ka teistele Riigikogu liikmetele, kellelt kommentaari küsiti, mida on pöördumises reaalselt kirjutatud. Miks muidu rääkis näiteks Priit Sibul, et tema küll ei näe põhjust nõuda, et parlamendihoonet külastavad õpilased kannaksid mitu tundi tumedat ülikonda ja lipsu – olgugi, et minu pöördumises pole millegi sellise nõudmisest poole sõnagagi juttu. Tõsi, Sibul võinuks kommenteerima asumise eelselt ka ise eelnevalt pöördumisega tutvuda või siis vähemalt paluda selgitada, mida seal on reaalselt ette pandud.
See, et mingid elementaarsed standardid peaksid Riigikogu külastamiseks, just nagu ka näiteks teatri- ja kontserdikülastusteks kehtima, võiks siiski olla iseenesestmõistetav (muuseas, ka kaitseväe ohvitseride ja politsei juhtivtöötajate puhul, kes arusaamatult käivad sageli parlamendis välivormis, mitte kohases vormiriietuses, mis on neil kõigil olemas). Pöördumises selgitasin seda kokkuvõtlikult ja ma küll ei näe, miks võiks või kuidas saaks sellele põhimõtteliselt vastu vaielda, heitmata kõrvale baaskultuursuse säilitamise vajadust: “Kõnealuse korra kehtestamisel oleks ka oluline pedagoogiline mõõde. Noortele antaks signaal, et viisakas riietumine ja käitumine ei ole pelgalt vormiline nõue, vaid oluline osa kultuurse ühiskonna lahutamatuks osaks olevast vastastikuse austuse põhimõttest. Ehk riietus ja käitumine on kommunikatsioonivahendid, mille kaudu me näitame austust nii institutsioonide kui ka teiste inimeste vastu. Kui noored mõistavad, et kultuuri osaks on standardid, mida peetakse nende eneseteostuse vabadusest olulisemaks, siis sel on oluline kasvatuslik mõju.”
Lõpetuseks veel üks tähelepanek. Kogu AK saatelõik loob muljet, nagu olnuks minu pöördumine juhatuse poole kuidagi kohatu ja isegi naeruväärne. Samas vilksatab lõigust läbi lause, mis näitab, et minu pöördumise keskne taotlus on arvatud põhjendatuks ja et sellega kavatsetakse ka arvestada: “Riigikogu esimees Lauri Hussar ütleb, et juhatus ei hakka külastajatele reegleid kehtestama. Ekskursioonigruppidele antakse aga nüüd teada, et käituda ja riietuda tuleb korrektselt.” Midagi muud polegi ma aga sisuliselt taotlenud – oluline ongi see, et Riigikogu külastavatele noortegruppidele (ennekõike noori Riigikokku toovatele õpetajatele) oleks teadvustatud vajadust riietuda ja käituda parlamenti külastades viisakalt.
Põgusalt kommenteerisin küsimust ka oma viimases otsesaates (alates 1:20:00).
