Minu isikliku kodulehe avamine peegeldab ennekõike soovi teostada oma ühiskondlikku missiooni vaheldust pakkuvas vormis. Aga samuti on see seotud vajadusega leida täiendavaid võimalusi oma perekonna materiaalsete vajaduste eest hoolitsemiseks.
Täna avasin aadressil varrovooglaid.ee oma kodulehe. Ju tekib küsimus, et millistest eesmärkidest see samm juhindub. Seetõttu panen mõned selgitused lühidalt kirja.
Kõigepealt olgu öeldud, et ma ei ole otsustanud hakata poliitikuks ega kandideerida parlamenti. Ehk lehe avamisest ei maksa lugeda välja valimiskampaania alustamist. Olen varem korduvalt kinnitanud, et mul puudub ambitsioon pürgida poliitilise võimu positsioonile ja selles osas pole midagi muutunud. (Lõplikult pole ma kunagi riigikogusse kandideerimist välistanud, aga seda ei juhtu enne, kui tunnen ära, et see on parim võimalik viis teostada oma kutsumust. Seni pole ma niisuguse äratundmiseni jõudnud.)
Teatud mõttes tähistab oma lehekülje avamine siiski uue peatüki algust minu isiklikus elus ja ka ühiskondlikus tegevuses. Viimased kümme aastat olen pühendunud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ülesehitamisele ja pea kogu minu ühiskondlik tegevus on teostunud selles seoses. Suur töö on ära tehtud, et ehitada üles Eesti juhtivat konservatiivset ja tõelist kodanikuühendust. Viimasel ajal olen aga mõistnud, et kuigi pean oma missiooniks jätkata tööd SAPTK raames, soovin paralleelselt sellega tegutseda ka iseseisvalt.
Ühelt poolt on see tingitud soovist tegutseda värskes vormis, mis pakuks pärast aastaid suhteliselt ühetaolistes seostes töötamist uusi ja motiveerivaid väljakutseid. Paljuski vastas mainitud soovile ka osalemine saates “Lobjakas vs Vooglaid”, mis kujunes minu jaoks just selles aspektis rahuldust pakkuvaks kogemuseks – võimaluseks teostada oma missiooni, ent mitte rutiinseks saanud seostes.
Teiselt poolt on iseseisva tegutsemise soov tingitud ka proosalisemast, ent mitte vähem olulisest kaalutlusest – olen kohustatud leidma oma perekonna ülalpidamiseks täiendavat sissetulekut. Aastaid väldanud töötamine SAPTK-s kui mittetulunduslikus ühingus on olnud võimalik üksnes seetõttu, et olen pidanud Eesti ühiskonnas fundamentaalse tähtsusega põhimõtete eest seismist olulisemaks kui oma perekonna materiaalset heaolu. Samas on minu perekond pidevalt kasvanud. Olukorras, kus mul on juba kaheksa last, kellest vanim on alustamas Tartus ülikooliõpinguid (ja keda ma soovin sel teekonnal toetada), ei saa ma jätta lõputult perekonna materiaalseid vajadusi tagaplaanile.
Paraku on tõsiasi, et sellest, kui palju ma SAPTK juhatajana pingutan, kas oma sisulise töö mõttes või sihtasutuse tegevuseks annetusi kogudes, ei sõltu minu perekonna sissetulek vähemalgi määral. Pidades silmas, et SAPTK on pea sajaprotsendiliselt annetustest rahastatud organisatsioon, on meie palgatase pigem tagasihoidlik. Eriliselt delikaatne on see küsimus juhtkonna jaoks, sest mõtegi iseenda palga tõstmisest on ebameeldiv. Seda isegi olukorras, kus suure inflatsiooni tõttu jääb palk ostujõu mõttes pidevalt väiksemaks. Olukorda ei tee paremaks tõsiasi, et seoses saate “Lobjakas vs Vooglaid” lõpetamisega kaotasin olulise osa perekonna senisest sissetulekust.
Niisiis ei tee ma sellest saladust, et soov ka iseseisvalt tegutsema asuda lähtub olulises osas majanduslikest kaalutlustest. Tehes algust oma isikliku meediaproduktsiooniga, mis on suunatud vaba ja õiglase ühiskonnakorralduse aluste lahtimõtestamisele ja kaitsmisele, pakun inimestele võimaluse aidata sellele kaasa, andes selleks oma rahalise panuse. Samuti puhun elu sisse oma ettevõttele nimega Trivium OÜ, mille asutasin juba 2016. aastal, ent mis ei ole siiani reaalset tegevust alustanud. Selle ettevõtte kaudu saan osutada teenuseid, ennekõike konsultatsioonide, koolituste ja analüüside näol, sammudes nõnda vähemalt osaliselt isa jälgedes.
Loodan, et see teekond, mida püüan paralleelselt tööga SAPTK-s iseseisvalt tegutsema asudes alustada, toob rõõmu ja uut hingamist. See lootus on seotud ka muude ümberkorraldustega meie perekonna elus, mille osaks on otsus kolida Tallinnast ära maale elama. Meie maamajas teostub lähima kuu aja jooksul ka üks minu väikestest unistustest, milleks on oma kabineti ja pisikese kodustuudio väljaehitamine. Niipea, kui kodustuudio on sisse seatud, käivitan ka regulaarse isikliku meediaproduktsiooni, mida olen pikemat aega ette valmistanud.
Uut indu loodan leida võimalusest töötada edaspidi senisest enam kodust ja luua eeldusi selleks, et minu ühiskondliku missiooni teostamine oleks paremini ühildatav sooviga pühenduda rohkem perekondlikule elule. Ju on tõsi, et lõpuks mõistetakse meie üle kohut mitte ainult seoses sellega, kuidas täitsime oma ühiskondlikku missiooni, vaid ka selle alusel, kuidas armastasime oma kõige lähemaid.
