Skip to main content
Artiklid

Valitsuse skeem MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseks ei kannata kriitikat

By 14. jaanuar 2025Kommentaare pole

Kõigi eelduste kohaselt toob Vabariigi Valitsus peagi Riigikokku kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise seaduse eelnõu, mis lähtub eesmärgist luua sotside esimehest siseminister Lauri Läänemetsale seaduslik toetuspunkt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigekusu Kiriku (MPEÕK) ja Pühtitsa kloostri tegevuse sundlõpetamiseks.

Hiljuti räägiti sellest (ootuspäraselt kriitikavabalt) ka “Aktuaalses Kaameras”.

Läänemetsa jutt, et ettevõtmine lähtub eesmärgist lõpetada ära Moskva Patriarhaadi mõju MPEÕK-le ja Pühtitsa kloostrile, ei kannata vähimatki kriitikat – ainuüksi põhjusel, et see, mis on või ei ole nimetatud organisatsioonide põhikirjades kirjas, ei oma mõju säilimise või lõppemisega seonduvalt mingit tähtsust.

Aga milles see väidetav suur mõju ülepea seisneb?

Jutt sellest, nagu oleks MPEÕK ja Pühtitsa klooster Eesti ühiskonnas Venemaa mõjutustegevuse elluviimise instrumendid, on just samuti täiesti põhistamata ja sellisena sisutühi, sest siiani pole avalikkusele esitatud mitte ainsatki tõendit, millest niisuguse süüdistuse paikapidavus nähtuks.

Teatavasti on Läänemets ise tunnistanud, et ei MPEÕK ega Pühtitsa klooster pole teinud midagi seadusevastast ja seda sama on teinud Läänemetsa parteikaaslane Jaak Aab (vt väljavõtet Riigikogu istungilt).

Heaks näiteks sellest, millise udujutuga Läänemets oma süüdistusi põhistab, on tema poolt AK-s öeldu: “Tegemist on mõjutustegevusega, aga seal pole võimalik otseselt näidata, et vaadake, siit sündis mingisugune agitatsioon – aga sõnadega on võimalik nii-öelda väga palju muuta.”

Et siis mida?! Mis jutt see selline on? Et see siis ongi kogu tõenditepagas, millele tuginedes arvatakse end saavat usuühenduste sundlõpetamist taotledes tugineda? Naeruväärne.

Aga kuidas siis see skeem täpsemalt välja näeb, millele tuginedes püüab Läänemets jõuda MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseni? Skeem näeb ette kirikute ja koguduste seaduse muutmise nii, et siseminister saaks pöörduda MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseks vastavasisulise taotlusega kohtu poole.

Juba praegu kehtiv KiKoS ütleb paragrahv 16 lg 3 p-s 1, et siseminister “taotleb kohtult usulise ühenduse sundlõpetamist, kui usulise ühenduse tegevus või põhikiri on vastuolus seaduse või põhiseadusega”.

Läänemetsa “häda” seisneb aga selles, et ei MPEÕK ega ka Pühtitsa kloostri tegevus ega põhikiri ei ole reaalselt seaduse ega ka põhiseadusega vastuolus – pole ühtegi fakti, mis põhistaks vastupidist järeldust ning seetõttu ta ka ei saa nimetatud usuühenduste lõpetamist kohtult taotleda ilma, et see taotlus kukuks läbi ja Läänemets ise jääks narriks.

Et seda olukorda muuta, selleks soovitaksegi ettevalmistatud eelnõuga täiendada KiKoS-i paragrahvi 3 lõikega 2 ülamärkega 1, mis sätestaks muu hulgas, et “kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult temaga seotud, kui see isik, institutsioon või ühendus toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale”.

Kuna maikuus kuulutati Riigikogu otsusega Moskva Patriarhaat just nimelt Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks, siis ongi justkui ring täis – (a) Riigikogu otsuse kohaselt on Moskva Partriarhaat sõjalist agressiooni teotav organisatsioon, samal ajal kui (b) uuendatud KiKoS-i kohaselt ei tohi aga Eesti tegutsev kirik ega klooster olla põhikirjaliselt sellise organisatsiooniga seotud, mistõttu (c) saabki siseminister (uuendatud KiKoS-ile tuginedes) taotleda kohtult MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamist – ilma et need oleks teinud midagi ebaseaduslikku ning ka ilma, et need kujutaks endast Eesti ühiskonnale reaalset ohtu.

MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseks eeldusi loova Riigikogu avalduse poolt hääletasid paraku ka enamik end konservatiivideks pidavaid Riigikogu liikmeid, saamata aru või tahtmata aru saada, et sedasi aidatakse jõustada õigusriikluse põhimõttega vastuolus olevaid mustreid, millele tuginedes saab tulla ka konservatiivide endi järele.

Seda skeemi saaks kritiseerida pikemalt, aga selle põhiliseks nõrkuseks on asjaolu, et seaduse sihiteadlik muutmine nii, et luua teatud poliitilistele avaldustele tuginevalt eeldused konkreetsete ja seejuures täiesti seaduskuulekalt tegutsenud organisatsioonide sundlõpetamiseks, on lepitamatus vastuolus õigusriikluse põhimõttega. Õigusriikluse põhimõtte kohaselt on seaduste mõtteks kehtestada kõigile subjektidele kohalduvad üldised põhimõtted, mitte kasutada seaduste muutmist vahendina valitsuse ebaõiglastele ja õigusvastastele korraldustele mittealluvate konkreetsete organisatsioonide lõpetamiseks. Niisugusena on KiKoS-i muutmise seadus selgelt põhiseadusega vastuolus ning õiguskantsler ja president peaks selle vastuvõtmise kohhral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kui nad seda ei tee (sest kumbki ei taha saada endale külge “venkude” kaitsmise templit), on rohkelt põhjust vaidlustada kõnealustele seadusemuudatustele tuginevad siseministri sammud läbi terve Eesti kohtusüsteemi ja sealt edasi ka Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Tähelepanuväärne on seegi, et siiani on kõik siseminister Läänemetsa poolt MPEÕK-le ja Pühtitsa kloostrile esitatud nõudmised põhikirjade muutmiseks olnud täiesti õigusvastased, sest ei VV-l ega selle liikmetel ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada usuühendustele ette, millised kanoonilised sidemed neil võivad või ei või olla – tegu on olnud põhiseaduse §-ga 40 tagatud usuvabaduse ühemõttelise ja seejuures jultunud rikkumisega. Just samuti oli õigusvastane MPEÕK metropoliidi Eugeni Eestist väljasaatmine, tuginedes valelikule etteheitele, nagu oleks tema jätkuv Eestis viibimine ohuks Eesti julgeolekule.

Kahjuks osutavad kõnealuse kaasuse asjaolud järeldusele, et Eesti Vabariigist on saanud väike ja tige (ning seejuures reaalse omariikluse sisulised tunnused minetanud) riigikene, mis täiesti varjamatult kiusab valitsuses olevatele jõududele (ning neile ideloogilist ja poliitilist programmi dikteerivatele võimuringkondadele) ebameeldivaid organisatsioone taga, ilmselt õigusriikluse põhimõtet rikkudes ja muretsedes vaid selle pärast, kuidas säilitada vastupidist illusiooni.

Kui pigistame niisuguse reaalsuse suhtes silmad kinni – nagu suur osa ühiskonnast seda teeb, sest keegi ei taha usuvabaduse põhimõtet kaitstes saada Kremli huvide esindamise ebaõiglase süüdistuse adressaadiks –, siis jääb üle vaid oodata, kuni niisugune õigusriikluse põhimõttele vilistav tagakiusamine jõuab ka meie endini. Kui jõuab, siis on hilja appi karjuda. Ennekõike on see mõttekoht kõnealuses küsimuses nö madalt profiili hoidnud või koguni tagakiusamisega kaasa läinud konservatiividele.

Vaata seonduval teemal minu ettekannet:

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.