End strateegilise kommunikatsiooni asjatundjana määratlev propagandist Ilmar Raag avaldas hiljuti Postimehes segasevõitu jutu, millega üritas anda mõista, et minu poolehoid neutraliteedipoliitikale teeb minust inimese, kes soovib oma riigile kahju. Selline loosunglik sildistamine ei mahu kultuurse avaliku arutelu raamidesse, mistõttu ei kavatse ma sellele vastulauset kirjutades sisuliselt vastata.
Küll aga võin siin üle korrata, et minu hinnangul peaksime tõsiselt mõtlema ja arutlema selle üle, milline välispoliitiline liin reaalselt teenib meie rahva ja riigi huve ning millist liini vaid esitletakse rohke propagandaga meie huve teenivana, olgugi et tegelikult teenib see meie üle valitseva globalistliku süsteemi (ennekõike USA) huve meie huvide arvelt. Selles ongi põhiküsimus.
Kui Eesti Vabariik liitus ennekõike USA huvides rajatud ja neid huve edendava NATO-ga, siis põhjendati seda sooviga hoida ära Venemaaga sõtta sattumine. Mida aeg edasi, seda selgemalt paistab mulle – aga ka tervele reale arukatele inimestele, kellega suhtlen –, et iga hinnaga ida suunal laiendatav NATO võib osutuda hoopis vahendiks, mille kaudu tõmmatakse meid sõtta Venemaaga. Seetõttu peaks küsimus, kas kuuluda EL-i ja NATO-sse ning kui kuulda, siis millistel tingimustel (mõelgem nt Ungari iseteadlikule, mitte allaheitlikule positsioonile), olema igati legitiimne avaliku arutelu objekt.
Muidugi ei taha süsteemi propagandistid, et sel teemal avalikku arutelu toimuks, mistõttu on igati ootuspärane, et nad püüavad kujutada süsteemi positsioone küsimuse alla seadvaid inimesi rahva- ja riigivaenlastena. Sellist töötlemist ei tohi aga peljata, just nagu ei tohi sellele alluda. Esiteks seetõttu, et sellele allumine poleks väärikas, teiseks aga seetõttu, et kõnealuse küsimusega seonduvalt on kaalul väga palju.
Mis puutub aga meie lootuse NATO-sse paigutamisse, mida Eesti Vabariik on pikka aega oma julgeolekupoliitika alusena teinud, mh osaledes oma ustavuse tõestamiseks USA vallutussõdades, millega meil ei peaks olema vähimatki pistmist, siis mh tuleb arvestada kahe olulise aspektiga.
Esiteks, lootus, et sõjalise konflikti korral Venemaaga tuleb NATO meile appi, baseerub ei millelgi enamal kui rohke propagandaga sisendatud usul. Mingit kindlust sellega seonduvalt ei ole ega saagi olla. Minul isiklikult seda usku vähimalgi määral ei ole, eriti teadmises, et meie lootuseks on riigid, mis Teise maailmasõja ajal selgelt müüsid meid Nõukogude Liidule maha (vt Teherani konverents ja Jalta konverents). Seda, et meid reedetakse uuesti, pean oluliselt tõenäolisemaks kui seda, et meile tullakse maailma suurima tuumariigiga sõtta astudes appi, sest suurriigid lähtuvad geopoliitilisel areenil tegutsedes üksnes omahuvidest.
Teiseks, hr Raag võiks vastata küsimusele sellest, kas ta jääks oma seisukoha juurde ka olukorras, kui USA peaks nt sisepoliitiliste vastuolude kasvades või plahvatades (vähemalt rahvusvahelisel areenil tegutsejana) kokku kukkuma ja NATO kaotama oma koostöövõime. Et mida me siis peale hakkame, olles positsioneerinud end Venemaa külje all paikneva mikroriigina maksimaalselt venevaenulikuna ja rajanud kogu oma lootuse USA kaitsele?
Et kas siis, kui jõuvahekorrad muutuvad, asume otsima kollaboratsiooni võimalust uue hegemooniga, vahetades kiiresti poolt? Või mis see lahendus siis oleks, kui iseseisvuse taotlusest ja seda väljendavast poliitikast on täielikult lahti öeldud, koostöö asemel vastandumisele panustatud ning kogu oma lootus tugevama isanda teenimisele asetatud? Argus ja põhimõttelagedus on selle seisukoha lihtsustatud teisendus.
Muidugi kaasnevad ka neutraliteedi positsiooniga riskid, aga ei maksa kujutada ette, nagu vastupidise positsiooniga riske ei kaasneks. Lisaks on mündil ka teine pool, mis seondub mitte riskide, vaid võimalustega – mh võimalustega kujundada oma elu nii kultuurilises kui ka majanduslikus plaanis viisil, mis looks eeldused uueks rahvuslikuks õitsenguks. Kokkuvõttes on küsimus selles, kumma positsiooniga kaasnevate riskide ja võimaluste suhe on meie rahva ja riigi jaoks perspektiivikam. Lisaks jääb muidugi küsimus sellest, kumb positsioon on väärikam, aga sellele küsimusele ei ole raske vastata, sest iseseisvus on alati väärikam kui vasalliks olemine.
Kõiki neid küsimusi peaks avalikus arutelus julgelt tõstatama ja arutama ning mina ei häbene seda teha (selleks kohustab mind ka staatus). Raagi sildistamise tasemel ei ole sel aga mõtet. Tema seisukoht, et neutraalsus on Eesti puhul võimatu, on ilmselgelt väär. Muidugi on neutraalsus võimalik – ka meie regioonis, nagu Soome on pikka aega tõestanud –, aga see eeldab sootuks teistsugust, reaalsest iseseisvuse taotlusest ja selle taustaks olevast riikliku väärikuse ideaalist lähtuvat vaimset hoiakut.
Täiesti võimalik, et praegusel kujul pole Eesti Vabariik kõnealuse hoiaku ning seetõttu ka neutraliteedi ja riikliku iseseisvuse ideaali kehastamiseks võimeline. Aga see ei tähenda, nagu oleks kõnealuste ideaalide kehastamine Eesti Vabariigis põhimõtteliselt võimatu.
Tekst baseerub samasisulisel Facebooki postitusel.
