Postimees avaldas eile Jaak Madisoni artikli, kus ta kritiseeris teravalt minu Ukraina sõjaga seonduvaid seisukohti ning osutas koguni, et on “enam kui küsitav”, millistest motiividest lähtuvalt pooldan (sarnaselt Viktor Orbánile) vajadust pürgida sõja lõpetamise poole rahuläbirääkimiste teel.
Eile õhtul kirjutasin Madisonile vastuseks omapoolse artikli ja täna hommikul saatsin selle Postimehele, ühes palvega avaldada tekst muutmata kujul nii pea kui võimalik.
Kahjuks keeldus Postimehe arvamustoimetuse juhataja Mart Raudsaar minu artikli avaladamisest, põhjendades seda väitega, et minu lugu väljuvat vastulause formaadist, mis nägevat ette – nagu ta ajakirjanduseetika koodeksile viidates osutas – vaid võimaluse parandada faktivigu ja tsitaate.
Kirjutasin Raudsaarele: “On raske mõista, mis põhjusel peaks hoiduma sisulise argumenteeritud vastuse avaldamisest, isegi kui tekst on sisukam kui see, mida keegi võiks vastulausest oodata. Sedasi võib jääda mulje, et oletegi huvitatud sellest, et mulle saaks Postimehe veergudel sisse sõita, mitte aga sisulisest arutelust.”
Eelnevalt olin kirjutanud: “Minu poolest võiks vastulause vabalt avaldada vaid veebis, kus ruum ei ole teatavasti piiratud.”
Raudsaar teatas lakooniliselt “Rohkem ma sellel teemal ei vaidle” ning enam mulle ei vastanud.
Mis seal ikka, parema võimaluse puududes panen siis teksti välja oma kodulehel, olgugi et siin on selle loetavus muidugi sadu kordi väiksem kui Postimehe veebis, kus avaldati Madisoni tekst.
Lõpetuseks veel mõned tähelepanekud.
Esiteks, antud kaasus on heaks näiteks, kuidas valitsuse poolt rahastatud Postimees välispoliitiliste sõlmküsimustega seonduvalt tegutseb – mitte ajakirjandusväljaande ja sisulise debati foorumina, vaid lihtsalt globalistliku positsiooni propagandakanalina. See on täiesti selge.
Teiseks, Madison võib olla rahul, et tema ei kuulu selle kontingendi hulka, mille esindajate seisukohti ei pea Postimees avaldamiskõlbulikuks. Vastupidi, sarnaselt Urmas Reinsalule, Marko Mihkelsonile, Eerik-Niiles Krossile, Kaja Kallasele, Urmas Paetile, Jüri Luigele, Margus Tsahknale, Toomas-Hendrik Ilvesele, Jonatan Vseviovile, Kalev Stoicescule, Peeter Talile ja Rainer Saksale on temast saanud peavooluväljaannetes hinnatud välispoliitiline arvamusliider.
Kolmandaks, laiemalt osutab antud juhtum tõsiasjale, et konservatiivses leeris on välispoliitiliste küsimuste ja nende taustaks olevate fundamentaalsete riigikorralduslike küsimustega seonduvalt vaieldamatult suured lõhed. On üksnes ootuspärane, kui ühel hetkel materialiseeruvad need lõhed ka lahknevates poliitilistes liikumistes.
* * *
VASTUSEKS JAAK MADISONILE
Rahu poole Ukrainas ei pea pürgima iga hinnaga, aga just samuti ei peaks iga hinnaga perspektiivitut sõda võimalikult pikale venitama, kirjutab Riigikogu liige Varro Vooglaid oma vastulauses Jaak Madisonile.
Jaak Madison kirjutab täna Postimehes avaldatud artiklis, et “paraku on enam kui küsitavad motiivid, kui rahust kui eesmärgist iga hinna eest räägivad näiteks hr [Viktor] Orbán või riigikogu liige hr Vooglaid.” Enda teada pole ma kunagi rääkinud ega kirjutanud rahust kui eesmärgist “iga hinna eest”, just nagu ei ole seda mulle teadaolevalt teinud ka Ungari peaminister. Sellisena on Madison minu seisukohti vääresitanud, et mitte öelda neid karikeerinud – arusaadav, sest nii on neid tunduvalt lihtsam kritiseerida.
Rahu saavutamiseks diplomaatia praktiseerimine on vaieldamatult oluline, seda olen tõesti korduvalt toonitanud ega häbene oma vaadet. Muu hulgas seetõttu, et militaarseid ja poliitilisi realiteete arvestades ei ole Ukrainal põhimõtteliselt võimalik seda sõda lahinguväljal võita. Ukrainal endal selleks militaarset võimekust ei ole, Lääneriigid (eriti USA ja selle sõjatööstus) on aga rahul sõja püsimisega praegusel tasemel, kuna vahetusse sõjalisse konflikti Venemaa kui maailma suurima tuumariigiga ei soovita astuda.
Loomulikult ei pea rahu taotlema mistahes hinnaga. On tõsi, et rahu saavutamisel on kõrge hind, ent kohutavalt kõrge hind on ka sõja jätkumisel. Rahuläbirääkimiste mõte seisnebki selles, et jõuda tulemuseni, mille puhul tuleb maksta rahu eest väiksemat hinda kui alternatiiviks oleva sõja jätkumise eest. Seejuures ei saa välistada, et sõja jätkudes jõuab Ukraina ühel hetkel niisuguse hävinguni, et enam ei ole tõesti millegi üle läbi rääkida ning ainsaks võimaluseks jääbki täielik kapitulatsioon. Sellisel juhul ilmneb, et need, kes töötasid varem rahuläbirääkimisteni jõudmisele vastu, ei esindanud tegelikult Ukraina huve – kasutades Ukrainat Venemaa verest tühjaks laskmiseks, lasti verest tühjaks hoopis Ukraina.
Paraku olen näinud selgelt, kuidas Ukraina abistamise retoorika kattevarjus teostatakse sageli sootuks muid huve. Näiteks püüdis üks militaarse taustaga riigikogu liige, kelle nime jätan enda teada, mind pikalt ja põhjalikult veenda, et Eesti huviks on see, et Ukrainas kestaks sõda võimalikult kaua, sest siis on Venemaa käed seotud ja ühtlasi jääb Venemaa sõjaliselt nõrgemaks. Sellest arusaamisest paistab lähtuvat ka Vabariigi Valitsuse positsioon seonduvalt Ukraina sõjaga ja ma ei üllatuks, kui sama vaate esindajaks on ka Madison. Seda enam, et kõnealune hoiak on Lääne võimuringkondades laialt levinud, väljendades ennekõike USA huvi kurnata maksimaalselt Venemaa majanduslikke ja militaarseid ressursse ning seeläbi ka võimekust tulevikus sõda pidada.
Muidugi võib mängida kõnealust valemängu kaasa – see tähendab, kasutada Ukrainat võimalikult pikalt omahuvide teostamise vahendina. Lehvitades suitsukatteks innukalt loosungit Ukraina täieliku võiduni aitamisest, teatakse samal ajal väga hästi, et seda punkti ei tule kunagi, sest vastasel juhul tuleks Lääneriikidel astuda Venemaaga tuumasõtta (millisel puhul enam võitjaid ei oleks – oleks ainult kaotajad). Teine võimalus on öelda, et selline lähenemine on mitte ainult valelik, vaid ka ebainimlik ning sellisena vastuvõetamatu. Siin on selge valiku koht ja minu valikuks on kahtlemata teisena nimetatud positsioon.
Aga vaatame Madisoni seisukohti veidi lähemalt. Kindlasti on tal õigus, et iga mõistlikult toimiva ühiskonna eesmärgiks peaks olema elamine rahus. Ent vaade, et kohene rahu tähendaks Venemaa nõudmistega täielikku nõustumist ehk kapituleerumist, on tema subjektiivne arvamus, mis vajab kriitilist analüüsi. Kuuldavasti on Moskva teinud ettepaneku rahukõneluste avamiseks ja esitanud omapoolse lähtepositsiooni. Viimane on alati ülepakkumisega. Lõplik tulemus selgub pärast läbirääkimiste lõpetamist ja kujundatud ühisseisukoha fikseerimist. Tõsi, kui Kiiev peaks soovima “kohest rahu”, indikeeriks see kitsikusest ja tõenäoliselt tuleks sellisel juhul teha Moskvale suuremaid järeleandmisi.
Madison möönab isegi, et praeguseks on kõigile selge, et läbirääkimised tulevad. Ta nendib, et Ukraina on kaotanud “tohutult” võitlejaid, korruptsioon vohab endiselt või hulleminigi kui varem, liitlaste abi on vajalikust napim ja presidendi (mitte ainult riigijuhi, vaid ka vastupanu rahvusvahelise käilakuju) autoriteet on languses. Madison nõustub, et sõja lõpetavad läbirääkimised, kuid lähtub eeldusest, et praegu pole selleks (Ukraina seisukohast võetuna) veel sobilik aeg – enne tuleb positsiooni parandada.
Ent millel selline lootus baseerub? Tasub meenutada, et Venemaa tegi edasiste suhete reguleerimist puudutavaid ettepanekuid 2014. aastal Minski lepete sõlmimise ajal. Moskva esitas selged nõudmised ka detsembris 2021. Samuti oli Moskva nõus 2022. aasta märtsis Istanbulis saavutatud kompromissiga. Nüüd, sajad tuhanded hukkunud ja sajad tuhanded raskelt vigastatud hiljem, kolmandik segipööratud Ukrainat hiljem, pärast hävitatud majandust, demograafilist kollapsit ja praktiliselt pöördumatult sõltuvusse langenud rahandust, sõjatandril igapäevaselt ohtralt aadrit lastes, spekuleerib aga Madison homse võimalikult parema positsiooniga.
Madison ise küsib ja tegelikult ka vastab: “Kas sajad tuhanded ukrainlased pidid seega mõttetult surema?” Jah, paraku tundub tõesti, et suure hulga globalistlikku propagandanarratiivi vahendavate poliitikute, ametnike ja meediategelaste ühisel pingutusel on just nii läinud. Ja ühtlasi paistab, et need samad inimesed pingutavad nüüd, et ukrainlaste olukord enne läbirääkimiste paratamatut avamist halveneks veelgi. Kui mitukümmend või mitusada tuhat meest peab surema enne, kui isandad Brüsselist ja Washingtonist suvatsevad läbirääkimiste laua taha ilmuda?
Lõpuks, ilmutades märgatavat skeptitsismi liitlaste võimaliku abi, vähemalt selle operatiivsuse suhtes, žongleerib Madison riigikaitsesse panustatava SKP protsendiga ja rõhutab iseseisva kaitsevõimekuse olulisust. Paraku ei näita protsent sisuliselt mitte midagi, näitavad konkreetsed militaarsed võimed. Eestis on tänaseks pumbatud kaitsejõududesse miljardeid, vastu on aga saadud ründevintidega relvastatud kergejalavägi. Jah, utreerin teadlikult. Aga iseseisvat kaitsevõimet ei aita kuidagi parandada ka asjaolu, et meie vähene relvastus, varustus ja moon (ning raha) voolavad jätkuvalt suures mastaabis riigist välja.
Oleks huvitav teada, millistes motiivides siis Madison mind kahtlustab, kui ta nimetab neid “enam kui küsitavaks”. Karta võib, et siin on tegu halvasti varjatud osutusega Venemaa huvide teenimisele. Reaalsus on paraku vähem huvitav, sest minu seisukohtade taga ei ole mingeid muid motiive kui siiras veendumus, et meie kõigi ülesanne on pingutada sõja võimalikult kiire lõpetamise nimel. Mitte ainult selleks, et Ukraina häving ei jätkuks, vaid ka selleks, et sõda Euroopas ei eskaleeruks kujuteldamatult ränkade tagajärgedega ja Eesti jaoks hukatuslikuks tuumasõjaks.
Madisoni küsimus, kas ma olen tõesti seda meelt, et Eesti Vabariik võiks peatada igasugused militaarsed kulutused ja keskenduda vaid diplomaatiale, lähtub samuti minu vaadete vääresitamisest, sest ka niisugust vaatepunkti pole ma kunagi väljendanud. Küll aga olen öelnud, et militaarsed kulutused ükskõik millises mahus on mõttetud, kui nende taustaks ei ole iseseisvale riigile omane ja reaalselt meie rahvuslikest huvidest lähtuv, mitte väljastpoolt dikteeritud programmi ellu viiv välispoliitika ja selle instrumendiks olev diplomaatia.
Meie sügisel toimunud kohtumisel selgitas Ungari välisminister Péter Szijjártó fundamentaalse tähtsusega põhimõtet, millest Ungari oma välispoliitikas lähtub ning mille üle tasuks ka Eestis tõsiselt mõelda. Nimelt toonitas Szijjártó, et Ungari tuhande-aastane omariikluse ajalugu on tõestanud ühemõtteliselt, et millal iganes hakatakse Ungarile välispoliitikat dikteerima väljastpoolt Ungarit, päädib see ungarlaste jaoks katastroofiga. Reaalsus on see, et suurriigid – ka need, kellest tavatseme rääkida kui liitlastest – tegutsevad alati mitte meie, vaid endi huvidest lähtuvalt. Kui me sellest aru ei saa ja sellest õigeid järeldusi ei tee, ootab meid varem või hiljem häving. Iseseisvuse ideaalist juhindumine on ohtlik, aga sellest loobumine USA või EL-i kasuks on veelgi ohtlikum.
Karm tõsiasi on see, et tuumasõja oht on Euroopas tõsisem kui kunagi varem. Sellesse ohtu ei tohi suhtuda kergekäeliselt, sarnaselt hasartsele pokkerimängijale, kes on valmis panuseid muudkui tõstma, lootes et vastane blufib. Kaotada on liiga palju. Tänases maailmas vajab Euroopa mitte sõjaõhutajaid, vaid rahutegijaid. Just seetõttu väärib Viktor Orbán erilist tänu ja lugupidamist. Tema riigimehelikest püüdlustest nähtub, et Euroopas leidub veel mõnigi valitsusjuht, kes mitte ainult mõistab rahu vajalikkust, vaid ka tegutseb vastavalt. Orbáni hurjutamise asemel tasuks ka Madisonil tema eeskujust õppust võtta.
