Seekordses otsesaates räägin mõne sõnaga kujunenud muljest, et Narva tankimonumendi kõrvaldamise teemal oleks nagu käivitatud koordineeritud suhtekorralduskampaania. Sellest kirjutavad täna juhtkirjades KÕIK suuremad päevalehed (vt PM, EPL, Õhtuleht), rääkides seejuures arusaamatut juttu, nagu poleks muud võimalust kui asuda kohe monumenti kõrvaldama, ning sõna võtavad süsteemi esindajad Ansipist Kariseni. Ma ei oleks sugugi üllatunud, kui selguks, et lehtede toimetuste ja avaliku võimu teostajate sammud on selles osas stratkomi tasandil kooskõlastatud (pigem oleks üllatav, kui see nii ei oleks).
Sisuliselt on muidugi tõsi, et nõukogude kuritegelikku okupatsioonirežiimi ülistavad sümbolid ei tohiks kuuluda Eesti avalikku ruumi. Poleks kunagi tohtinud. Samas tundub, et praegu on ettevõtmisel selge poliittehnoloogiline maik man. Olukorras, kus riigikogu valimisteni on jäänud ca pool aastat, on võimuolijatele kindlasti meelepärasem kiskuda rahvuslikult pinnalt tüli üles ja positsioneerida end rahvuslike tunnete sangarliku kaitsjaina (lahendades probleemi, mis ise loodi) kui taluda igapäevaselt põhjendatud ja üha teravamat kriitikat seonduvalt peale murdva hiiglasliku mastaabiga energia- ja majanduskriisiga, mille tingimustes ei jaksa paljud inimesed enam endale ja oma perele toasoojagi lubada.
Ehk olukorras, kus Kallase valitsusel läheks reaalselt ja väga rängalt inimeste elujärge mõjutavatele probleemidele keskenduva avaliku arutelu kontekstis olukord näruseks, on täiesti mõeldav, et päästerõngana lastakse käiku pronkssõduri kaasusest juba tuntud skeem ning selle pinnalt säilitatakse taas kõigist sigadustest ja läbikukkumistest (mh koroonaapartheid) hoolimata oma võimupositsioon. Paraku võib aga monumendi eemaldamine praeguses väga pingestatud õhkkonnas käivitada Eesti ja Venemaa suhetes protsessid, millest Eestil tervikuna on palju rohkem kaotada kui võita (vt selle kohta professor Mati Heidmetsa seisukohta). Mis tähendab, et Reformierakonna püüdlus teostada parteilisi huve võib teostuda Eesti kui terviku huvide arvelt.
Seda aspekti tasub kõnealuse arutelu taustana pidevalt silmas pidada, sest ilmselgelt on meil tegu inimestega, kelle jaoks pole oma võimupositsioonide säilitamiseks ühiskondliku hüve arvelt niisuguste poliittehnoloogiliste skeemide väljamängimise teel mingeid moraalseid tõrkeid. Eesmärk pühitseb abinõu, eesmärgiks on aga võimupositsiooni säilitamine, mitte ühise hüve teenimine. Kokkuvõttes taandub küsimus paljuski sellele, kelle huvides see on, kui 6,5 kuud enne riigikogu valimisi õnnestuks valitsusel rahvuslikult pinnalt suur konflikt käima tõmmata.
Saate sissejuhatavas osas peatun põgusalt ka Postimehe jätkuval tegutsemisel koroonapropaganda hääletoruna ning absurdselt asjaolul, et samal ajal kui elektri- ja gaasihinnad muudkui tõusevad, Eesti Energia kasum aina paisub ja inflatsioon Eestis ulatub lausa 2,5 korda üle Euroopa keskmise, on Reformierakonna reiting jätkuvalt erakordselt kõrgel 33,4 protsendi tasemel.
