Hiljuti võeti Riigikogus vastu avaldus Ukraina NATO-liikmesuse toetuseks. Kuigi ma toetan Ukraina riiklikku iseseisvust ja territoriaalset mõistan hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu, ei hääletanud ma selle avalduse poolt. Seda järgmistel põhjustel.
Esiteks, mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, et Marko Mihkelsoni eestvedamisel püütakse niisuguste ilma igasuguse praktilise väärtuseta deklaratsioonidega, millest reaalselt ei sõltu mitte midagi, allutada riigikogu liikmeid meelsuskontrollile. Mulle teadaolevatele asjaoludele toetudes niisuguste avalduste tegemine paljuski just seda eesmärki teenib.
Teiseks, minu hinnangul oli kõnealune avaldus raskelt puudulik, kuna selles ei öeldud poolt sõnagi ülimalt olulise ja Eesti huvide vaatepunktist lausa keskse tähtsusega põhimõtte kohta, mille kohaselt ei tohiks Ukraina NATO-ga liitumine kõne allagi tulla enne, kui Ukrainaga seonduv sõjategevus on lõppenud, sest vastasel juhul sillutaksime NATO lepingu artiklit 5 silmas pidades teed Eesti otsesele sõtta viimisele. Seda me ei aga ei tohi teha, sest meie moraalne kohustus on hoiduda kõigist sammudest, mis võivad suurendada Eesti sõtta sattumise tõenäosust.
Kolmandaks, ma ei ole reaalselt sugugi veendunud, et avalduses öeldu, nagu oleks “Ukraina liitumine NATO-ga […] ainus tee reeglitel põhineva maailmakorra, kestliku rahu ja Euroopa demokraatlike riikide julgeoleku tagamiseks”, vastab tõele. Ei ole sugugi välistatud, et olulises osas on sõda Ukrainas tingitud just NATO Ukrainasse laiendamise püüdlustest. Avalduse poolt, mis sisaldab põhimõttelisi seisukohti, mille tõelevastavuses ma ei ole veendunud, ei pea ma välisest survest hoolimata võimalikuks hääletada – ei pidanud see kord ega pea ka tulevikus.
Tähelepanuväärselt valmistatakse väliskomisjonis ette juba järgmist sarnast avaldust, “et väljendada toetust rahvusvahelise eritribunali loomisele Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressioonikuriteo uurimiseks ja süüdlaste karistamiseks”, mis olevat Mihkelsoni sõnul “rahvusvahelise kogukonna kohus.”
Paraku on see avaldus taas reaalsusest irdunud ning sellisena ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Raske on eitada, et Venemaa on pannud Ukrainas toime agressioonikuriteo. Aga nagu rahvusvahelisest õigusest midagi teadvad inimesed mõistavad, ei saa ükski riik, sh Venemaa, olla seotud ühegi rahvusvahelise kokkuleppega, ilma et ta vabatahtlikult sellega nõustuks. Just nagu ei ole nimetatud põhjusel osutunud võimalikuks mingi rahvusvahelise tribunali moodustamine USA poolt Iraagi vastu toime pandud agressioonikuriteo ja inimsusevastaste kuritegude uurimiseks ja karistamiseks, nii ei ole seda rahvusvahelise õiguse kohaselt võimalik teha ka Venemaa suhtes kõnealuses seoses.
Ehk avaldusega kutsutakse üles sellele, mille kohta teatakse, et see on vastuolus rahvusvahelises õiguses kehtivate reeglitega ja seega võimatu. Niisugusena teenib ilma praktilise tähenduseta avalduse ettevalmistamine ja Riigikogus hääletusele panemine taas läbinähtavalt meelsuskontrolli eesmärki, millele mina põhimõtteliselt alluda ei kavatse. Kui keegi soovib teha oma avaldusi, ükskõik kui mõistusevastaseid, vastutustundetuid ja sisutühje, siis tehku – aga tehku seda enda nimel, teisi survestamata.
Hoiakut, et riigikogu liige peaks hääletama niisuguste avalduste poolt lihtsalt selleks, et mitte sattuda vaenuliku kriitika objektiks, ei kavatse mina omaks võtta. Muu hulgas ja ennekõike põhjusel, et see poleks väärikas. Tegutsemist ausalt vastavalt oma südametunnistusele pean jätkuvalt poliitilise kultuuri ilmselt kõige olulisemaks komponendiks.