Tänase meeleavalduse kutsusime kokku ennekõike abielu ja perekonna kaitseks. Kuid ühtlasi on see mõeldud väljendama protesti pretsedenditult valeliku poliitika vastu, mille ilminguks on nii valitsuskoalitsiooni püüdlus kärpida lasterikaste perede toetusi, suruda maha sõna-, usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, tõsta olemasolevaid ja kehtestada uusi makse ning sõita üle inimeste kodudest. Lisaks on see protestiks õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest taganemise vastu.
Kümme aastat tagasi, kui asusime seisma vastu kooseluseaduse läbisurumisele, hoiatasime, et see väljastpoolt meie ühiskonnale peale surutud ideoloogiline projekt sillutab teed ka abielu mõiste moonutamisele ja homoseksuaalidele lapsendamise õiguse andmisele. Ma ei tea, kui palju kordi on meid aastate jooksul selle tõttu süüdistatud valetamises, avalikkuse eksitamises ja alusetute hirmude üleskütmises. Aga nüüd näeme, kes on tegelikult valetanud ja kes on rääkinud tõtt.
Ei, meie ei ole valetanud – jultunult on valetanud need, kes on alatasa süüdistanud meid valetamises. Mäletame ju, kuidas mitte kuigi ammu kinnitas Kaja Kallas otsesõnu, et ta ei tea Eestis ainsatki poliitilist jõudu, mis tahaks abielu tähendust ümber kirjutada ja seeläbi abielu institutsiooni rünnata ning et seetõttu olevat konservatiivide püüdlus anda abielu mõistele põhiseaduslik kaitse täiesti mõttetu. Täna teame, et ta lihtsalt valetas – valetas jultunult, valetas häbitult, valetas jõhkralt just selleks, et saaks asuda abielu ründama.
Meie riigis on võimu võtnud jõud, mis ründavad meie ühiskonna aluseid ja mis teevad seda häbitult valetades ja avalikkusega manipuleerides. Valetatakse siis, kui räägitakse abieluvõrdsuse tagamisest, sest võrdne õigus abielluda on niigi kõigile tagatud. Just samuti valetatakse siis, kui öeldakse, et nn homoabielu seadustamisega ei võeta kelleltki midagi ära – muidugi võetakse, alustades abielu tähenduse hävitamisest ja lastelt loomuliku õiguse röövimisest emale ja isale, lõpetades sõna-, usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabaduse mahasurumisega.
Olukord on tõesti sünge. See, millega me silmitsi seisame, on revolutsioon Jumala vastu – revolutsioon, mis püüab hävitada kristliku ühiskonnakorralduse ja kõik hüved, mida see on aastasadu edasi kandnud. See revolutsioon vihkab kõike, mis on tõene, kõike, mis on ilus, kõike, mis on hea, maskeerides end samal ajal just vastupidise rüüga ja püüdes kehastuda sallivuseks, hoolivuseks ja armastuseks. Lõpuks vihkab see revolutsioon kõike, mis on püha, sest selle tuumaks on vihkamine Jumala kui kõige pühaduse allika vastu.
Anton Hansen Tammsaare tõstatas oma 1935. aasta romaanis „Ma armastasin sakslast” ühe väga valusa, aga meie rahva identiteedi seisukohast fundamentaalse küsimuse. Nimelt kirjeldas ta, kuidas noor eestlasest korporant Oskar tuleb vanalt Balti parunihärralt küsima tema orvuks jäänud lapselapse Erica kätt. Kui Oskar tõotab hoida ja armastada Ericat kõige nimel, mis talle püha, aga samas tunnistab parunihärra küsimuse peale, et ta ei usu Jumalasse ega tunne oma südames midagi igavest ja ilmatu suurt, kelle ette kord päevas, nädalas, kuus või aastaski kõiges oma olemuses põrmu langeda, oma eksimusi kahetseda ja seeläbi tulevikus paremaks inimeseks saada, küsib parunihärra temalt:
„Aga millise püha juures te tahate mulle siis tõotada, et palute preili Erica kätt kogu elueaks? Teie vanemate jumal on teile surnud, teie esiisade pühadused on teile ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud – ja muidugi, ka teie esiisadel olid oma traditsioonid, mina tean seda –, aga millele mõtlete siis toetuda, millest pidet leida? Millega tahate mind veenda, et mina peaksin julgema selle saatuse teie kätte usaldada, kes mulle üle kõige kallis?”
On ilmselge, et rahval, kelle jaoks pole enam miski püha, ei ole tulevikku. Aga küsigem, mis on meile, eestlastele, veel püha? Julgen arvata, et kõigist meie läbikukkumistest hoolimata on siiski tõsi, et abielu, perekonna ja laste ideaalid on ühed vähesed asjad, mida peame endiselt pühaks. Antakse ju perekonnas edasi inimelu, mis ise on püha. Nüüd aga ründab revolutsioon ka abielu ja perekonna ideaale, püüdes neid moonutada ning segada selle, mis on püha, kokku sellega, mis on rüve. Seega püütakse hävitada meie ühiskonnas viimanegi pühadusetunnetus. Nii on rünnakud abielu ja perekonna vastu tõesti rünnakud meie ühiskonna aluste vastu.
Põhiseadus sätestab preambulis, et meie riigi peamine mõte on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Just sel põhjusel sätestab põhiseadus paragrahvis 27, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Riigil on perekonna institutsiooni ja selle aluseks oleva abielu institutsiooni heaolu vastu eluline huvi, kuna üksnes perekonnast kui mehe ja naise ühendusest saab tuleneda meie rahva püsimine ja kasvamine ning seeläbi ka meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Ehk riik peab eriliselt austama ja kaitsma perekonda just seetõttu, et kui hävineb perekond, hävineb ka meie rahvas, meie kultuur ja meie riik.
See, mida Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside ebapüha liit püüab abielu ja perekonnaga teha, on sõna otseses mõttes rüve. Abielu ja perekonna tähenduse hävitamine ning laste teadlik ja tahtlik ilmajätmine nende loomulikust õigusest emale ja isale on häbiväärne, talumatu ja vastuvõetamatu. Selle pärast kutsun teid kõiki üles mitte kunagi sellega leppima. Hakkame vastu, asudes kodanikuallumatuse teele!
Ebaõiglastele seadustele mitte ainult ei pea alluma, vaid neile ei tohigi alluda. Seega on vastuhakk meie kui inimeste ja kodanike kohustus ning selle kohustuse täitmine on meie isikliku ja rahvusliku väärikuse mõõt. Sõltumata sellest, mis seadustesse kirjutatakse, ärme kunagi luba õpetada oma lastele, et abielu ja perekond võib moodustuda samast soost omavahel seksuaalselt läbikäivatest inimestest, et ema ei peagi olema naine ja et isa ei peagi olema mees, et inimesed saavad oma sugu muuta ning et homoseksuaalide soov saada lapsi kaalub üles laste loomuliku õiguse emale ja isale.
Hakkame vastu, kaitstes seda, mis on tõene, ilus ja hea! Arvata võib, et need jõud, mis ründavad meie ühiskonna aluseid, püüavad meid selle eest vaenu õhutamises süüdistatuna vangi panna. Aga näitame neile oma põhimõtte- ja meelekindlusega, et me ei karda neid ning et oleme võitluseks valmis.
Et kutsuda selleks võitluseks appi meist palju suuremaid jõude, kelle abi me tõesti hädasti vajame, lõpetan oma sõnavõtu palvega peaingel Miikaeli poole – palvega, mis on mulle isiklikult väga oluline ja mida ma palvetan iga päev.
Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses,
varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest.
„Jumal sõidelgu teda,” palume alandlikult.
Sina aga, taevase võitlusväe juht,
paiska põrgusse Saatan ja teised kurjad vaimud,
kes hingede hukatust otsides mööda maailma hulguvad.
Aamen.
Aitäh teile!
Vt lisaks ka sõnavõttu meeleavalduse kokkuvõtteks: