Viimastel nädalatel on olnud nii kiire, et mitmed olulised asjad on jäänud kohaselt avalikkuse ette toomata. Üheks sellistest asjadest on riigikohtu 15. märtsi määrusega langetatud otsus mitte võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebust, millega püüti vaidluastada Harju Maakohtu otsus selles vaidluses, mille ma algatasin PPA poolt mulle nö Sander Punamäe asjas tehtud trahvi tühistamiseks.
Teatavasti tühistas maakohus mulle PPA poolt tehtud 320-eurose trahvi veebruarikuu lõpus ja lõpetas minu suhtes väärteomenetluse.
Trahvi tegi PPA mulle mäletatavasti seetõttu, nagu ma oleksin mullu 17. veebruaril Toompeal toimunud piketil seadnud ohtu Postimehe töötaja Sander Punamäe, nõudes tema lahkumist piketilt, mille rahumeelse toimumise eest ma vastutasin. Ühtegi fakti, millest nähtunuks, et Punamäe suhtes tekkis meeleavaldusel reaalne oht, seejuures ei eksisteerinud – tegu oli lihtsalt PPA meelevaldse hinnanguga.
Sellega on siis kõnealune kohtumenetlus lõppenud. Ühest küljest võiks öelda, et PPA poolne tagakiusamine kukkus läbi. Teiselt poolt on aga, nagu teame, iga menetlus ka iseeneses karistus. Sellelegi menetlusele tuli mul kulutada hulk aega ja energiat, aga vähemasti sai trahviotsus tühistatud.
Menetluse käigus mulle teatavaks saanud asjaolud annavad kahjuks alust arvata, et PPA maetnikud ei algatanud minu suhtes menetlust omal initsiatiivil, vaid lähtudes neile ülevalt poolt antud juhistest. Nimelt valetas politseiametnik mulle, et menetlus algatati Sander Punamäe kaebuse tõttu, mitte PPA enda initsiatiivil, ent hiljem leidis kinnitust, et tegelikult Punamäe kaebust ei esitanud, vaid ta kuulati üle tunnistajana pärast PPA enda poolt menetluse algatamist. Kelle initsiatiivil siis kokkuvõttes menetlus algatati, see jääb paraku saladuseks.
