Asutasin täna Riigikogus koos kolleegidega kolm toetusrühma: sündimata laste eluõiguse toetusrühma, sõna- ja meelsusvabaduse toetusrühma ja otsedemokraatia toetusrühma. Toetusrühmade kohta sai Riigikogu juhatusele esitatavates teatistes kirjutatud järgmist:
- Sündimata laste eluõiguse toetusrühm lähtub eesmärgist seista selle eest, et riigivõim täidaks oma põhiseaduse paragrahvides 16 ja 12 sätestatud kohustust tagada veel sündimata lastele kõigi teiste inimestega võrdne eluõiguse kaitse.
- Sõna- ja veendumustevabaduse toetusrühm lähtub eesmärgist seista selle eest, et Eesti Vabariigis säiliks austus vaba ühiskonna eelduste lahutamatuks osaks oleva sõna-, veendumuste-, usu- ja südametunnistuse vabaduse ideaali vastu.
- Otsedemokraatia toetusrühm lähtub eesmärgist seista selle eest, et Eesti Vabariigis antaks rahvale tagasi 1920. aasta ja1933. aasta põhiseadustes ettenähtud, ent 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud otsedemokraatlikud õigused, ennekõike rahvaalgatuse õiguse ja presidendi otsevalimise õiguse näol, et rahvale oleks reaalselt tagatud võimalused teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana.
Ootuspäraselt oli huvi sündimata laste eluõiguse toetusrühmaga liitumise vastu kõige piiratum, aga pidades silmas, et Eestis tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas ning et sellisena on tegu ülimalt tõsise probleemiga, ei saa välistada, et suurem liitumiste laine seisab veel ees…
Tõsiselt rääkides ma sellele muidugi ei looda, aga pean väga oluliseks, et esimest korda on parlamendis selline toetusrühm üldse moodustatud. Usun, et kunagi tuleb aeg, mil suurem hulk saadikuid ja üldse suurem osa ühiskonnast hakkab probleemi tõsidust mõistma.
Kindlasti keskenduvad ka kaks ülejäänud toetusrühma tõsistele probleemidele. Oht sõna-, veendumuste-, usu- ja südametunnistuse vabadusele ei ole Eestis taasiseseisvumise järgsel ajal olnud kunagi nii tõsine kui see on praegu, sest valitsus on asunud nn vaenu õhutamise kriminaliseerimisega looma eeldusi nimetatud põhiseaduslike õiguste riikliku karistusvõimu abil mahasurumiseks.
Ilmselgelt on vaja ka rahvale tagasi anda rahvaalgatuse õigus (ehk riigikogus seaduseelnõude ja vajadusel ka rahvahääletuste algatamise õigus) ja riigipea valimise õigus, ilma milleta on võimatu ausameelselt rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist, kus rahvas on reaalselt (mitte ainult deklaratiivselt ehk näiliselt) kõrgeima riigivõimu kandja.
Tõele au andes ei ole tõenäoline, et neist või ka muudest toetusrühmadest oleks loota märkimisväärset praktilist kasu. Aga sümboolne väärtus on neil sellegi poolest.
