Skip to main content
Artiklid

INTERVJUU | Peaksime ungarlastelt õppima riiklikku eneseväärikust

By 8. september 2023Kommentaare pole

Ajavahemikus 30. august kuni 3. september külastasin riigikogu Eesti-Ungari parlamendirühma visiidi raames Budapesti, kus kohtusime nii Ungari valitsuse liikmete, Ungari parlamendi liikmete kui ka teiste peaministripartei Fidesz esindajatega. Visiidi kokkuvõtteks vastasin Objektiivi temaatilistele küsimustele.

Objektiiv: EKRE fraktsiooni esindajana viibisid nädalalõpul Ungaris, kus EKRE delegatsioon kohtus riigi peaministrierakonnaks oleva Fideszi liikmete ja ministritega. Kuidas kohtumised läksid ja millest juttu tuli?

Varro Vooglaid: Minu hinnangul oli meie visiit igati sisukas ja viljakas. Kuigi tegu oli parlamendi sõprusrühma külastusega, võeti meid vastu nii, nagu olnuks tegu riigivisiidiga – ülevoolavalt aupaklikult ja hoolitsevalt. Ju saab seda ühelt poolt seletada ungarlaste tuntud külalislahkusega, ent teiselt poolt ka asjaoluga, et valitsuste tasemel ei ole Eesti pool suhetest Ungariga kuigivõrd huvitatud. Ungarlased aga otsivad liitlasi ja teevad selleks ka tulevikku suunatud pingutusi.

Kohtumised olid sisukad ja huvitavad. Kohtusime Euroopa asjade ministri János Bóka, siseministri Sándor Pintéri, välisministri Péter Szijjártó, Fideszi asepresidendi ja Euroopa Parlamendi liikme Kinga Gáli ning mitmete Ungari parlamendi liikmetega ja Fideszi ametnikega. Kõik nad avaldasid oma professionaalse tasemega tõsiselt muljet. Vestlused puudutasid erinevaid olulisi küsimusi, alates poliitilisest olukorrast Ungaris, Eestis ja Euroopa Liidus ning lõpetades Ukraina sõjaga seonduvaga.

Keskse küsimusena rääkisime sellest, kuidas seista iseotsustamise õiguse säilimise eest oma ühiskondliku elu korraldamisel – nii perepoliitika, immigratsioonipoliitika, energiapoliitika, maksupoliitika kui ka kaitse- ja välispoliitika küsimustes. Arutelud olid harvaesinevalt otsekohesed, ilma poliitilise korrektsuse filtriteta, ja kulgesid vastastikuse mõistmise vaimus. Võõrustajadki ütlesid mitmel puhul, et neil ei käi just tihti külalisi, kellega saab asju arutada nii sirgjooneliselt. Selle üle oli neil silmnähtavalt hea meel, meil samuti. 

Pean ütlema ka seda, et Martin Helme tegutses meie delegatsiooni eestkõnelejana muljetavaldaval tasemel – teda ei ole raske kujutada ette väga tõhusat rahvusvahelist suhtlust edendava ja meie riigi huve väärikalt esindava peaministrina.

Objektiiv: Liberaalne meedia maalib Ungarist pildi kui demokraatia ja kodanikuvabaduste allasurujast. Millised on olnud Sinu vahetud kogemused Ungarist?

Varro Vooglaid: Nagu me teame, maalib nn liberaalne meedia niisuguse pildi kõigist, kes ei võta nende poolt ainuõigeks peetud vasakliberaalseid ja globalistlikke hoiakuid tingimusteta omaks. Eestis tehakse seda ka EKRE ja SAPTK-ga. Seetõttu on ootuspärane, et ka Ungarist maalitakse avalikkusele sellist kuvandit. Aga ausameelne pole see mitte – kaugeltki mitte. Tõsiasi on see, et Ungari riik on mõõtmatult demokraatlikum nähtus kui Euroopa Liit ja mina küll ei oska öelda, mille poolest peaks Eesti poliitilist reaalsust kuidagi demokraatlikumaks pidama. 

Nägime ju alles suve alguses, kuidas valitsus rammis riigikogust kõik oma eelnõud usaldushääletustega läbi – parlamenti täielikult tasalülitades –, viies seejuures lausvalelikult ellu kogu ühiskonda mõjutavaid ja kohati vägagi põhimõttelisi, ühiskonna alustesse puutuvaid seadusemuudatusi, mis valimiste eelselt vaikiti maha või mida lausa eitati. 

Ühtegi referendumit pole meil teatavasti toimunud 20 aastat ja kõik valimised leiavad aset Euroopas mitte kusagil mujal kasutatava e-valimiste süsteemi kaudu, mis on läbipaistmatu ja põhimõtteliselt mittekontrollitav. E-valimiste süsteemist kuuldes oskasid ungarlased vaid imestada, et kuidas on meie ühiskonnas selline asi vastuvõetavaks arvatud. Hakata niisuguses olukorras Ungarile demokraatia teemal loenguid pidama oleks lihtsalt naeruväärne ja piinlik. 

Meediamaastik on Ungaris samuti selgelt mitmekesisem kui Eestis, USA-s või paljudes teistes Lääneriikides, sest peavoolumeediast rääkides eksisteerib väljaandeid, mis on valitsuse suhtes toetava hoiakuga, ja on väljaandeid, mis töötavad programmiliselt valitsusele vastu. Eestis on aga teatavasti kõik suuremad väljaanded selgelt nö vasak-liberaalsed ja konservatiivide suhtes vaenulikud, pingutades järjepidevalt selle nimel, et konservatiivid võimult eemal hoida.

Ka jutud kodanikuvabaduste mahasurumisest ei leidnud nähtule-kuuldule toetudes kinnitust. Kui näiteks õpetajatel keelatakse koolides ja lasteaedades lastele homo- ja sooideoloogilise propaganda tegemine, nagu rahva enamus seda referendumil õigeks pidas, siis seda võib ju valelikult esitleda vabaduste allasurumisena, aga reaalselt on tegu laste ja noorte kaitsmisega ideoloogilise pilastamise eest ehk sellega, millega peaks tegelema iga laste heaolust hooliv valitsus.

Objektiiv: Sotsiaalmeedias kirjeldasid elavalt kohtumist Ungari välisministri Péter Szijjártóga. Kas võiksid palun omalt poolt edastada Objektiivi lugejale selle kohtumise kõige kesksemaid teemasid ja diskussiooniliine?

Varro Vooglaid: Minu jaoks oli selle kohtumise selgelt kõige muljetavaldavamaks osaks see, kuidas Szijjártó positsioonidest kajastus rahvuslik väärikus ja enesekindlus – määral, mida Eesti poliitilises elus kohtab haruharva ning mis on meie poliitilises reaalsuses peaaegu tundmatu. Szijjártó rõhutas korduvalt ja väga selgelt, et nemad ei lähe ühelegi teisele riigile ega rahvale õpetama, kuidas nad peaksid oma riigis elama, aga samas oodatakse kõigilt teiselt enda suhtes sama. 

Näiteks osutas ta kohtumisel Eestis resideeruvale Ungari suursaadikule András Pálile ja ütles reservatsioonideta, et kui viimane osaleks Eestis mingites poliitilistes aktsioonides – näiteks läheks meeleavaldustele või marssidele või allkirjastaks meie valitsusele survet avaldavaid poliitilisi deklaratsioone –, siis ta saaks viivitamatult vallandatud, sest niisugune käitumine ei ole absoluutselt kohane ega vastuvõetav.

Arusaadavalt oli see sõnum paljuski suunatud samuti meie kohtumisel osalenud Raul Toomasele, kes on Eesti suursaadik Ungaris ning kes paraku allkirjastas välisminister Margus Tsahkna juhiseid järgides koos kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega (peale Poola) USA avalikust homoseksuaalist saadiku poolt algatatud deklaratsiooni nn LGBT+ “õiguste” kaitseks ja osales ka Budapestis toimunud homo- ja transparaadil.

Kirjeldatud olukord on tegelikult raskelt skandaalne, kuna hoidumine teiste riikide siseasjadesse sekkumisest peaks diplomaatide puhul olema elementaarne. Meie diplomaatide poolt aga niisuguste sammude astumine, mida võõrustajariik tajub selgelt vaenulikuna, on eriti häbiväärne ühemõttelises teadmises, et sellega kahjustatakse otseselt meie riikide vahelisi suhteid. Mitte vähem häbiväärne on muidugi Tsahkna poolt vastava suunise andmine.

See sama rahvusliku ja riikliku väärikuse hoiak avaldus ilmekalt, kui Szijjártó vastas küsimusele sellest, kas võib loota, et Ungari parlament kiidab heaks Rootsi liitumise NATO-ga. Ta selgitas, et ühelt poolt on ilmne, et Ungari ei ole positsioonis, kus takistada Rootsi liitumist, sest Ungari ise on võetud vastu teiste riikide heakskiidul. Aga teiselt poolt ei aktsepteerita seda, et Rootsi on valitsuse tasandil pikka aega süüdistanud Ungarit alusetult ja üleolevalt demokraatia puudumises ja diktatuuriks olemises. 

Sõnum on väga lihtne: kui Rootsi tahab, et Ungari toetaks tema huvide teostumist, siis peavad nad Ungari suhtes näitama üles elementaarset austust. Szijjártó sõnul piisaks nt sellestki, kui Rootsi välisminister suvatseks tingimusi esitamata sõitma Budapesti riigivisiidile ja kinnitaks, et edaspidi tegutsetakse vastastikuse lugupidamise vaimus. Aga kui väikesekski sõbralikuks žestiks selg ei paindu, siis ärgu oodatagu ka Ungarilt erilist vastutulelikkust. 

Siiski toonitas välisminister, et Ungari taha Rootsi liitumine ei jää ja kindlasti ei saa Ungari olema viimane, kes selle heaks kiidab (teatavasti on asi peamiselt Türgi taga). 

Objektiiv: Kui palju tuli Fideszi esindajatega jutuks Ungari perepoliitika?

Varro Vooglaid: See tuli jutuks pea kõigil kohtumistel. On selge, et Ungari valitsus suhtub kõnealusesse küsimusse eriti tõsiselt, kuna erinevalt suuremast osast Euroopa Liidu liikmesriikidest usuvad nad, et demograafilist kriisi on võimalik ületada või leevendada panustades perekondade heaolule ja lasterikkusele, mitte massiimmigratsioonile. Selle nimel on tõsiste perepoliitiliste sammudega väga palju pingutatud ja pingutatakse jätkuvalt. 

Tähelepanuväärselt on Ungari kirjutanud oma nö riiklikule logole või tunnusmärgilegi “Perekonnasõbralik Ungari”. See märk on esimene asi, mida lennuväljalgi Ungarisse saabujatele paljudes kohtades kuvatakse. Ehk perekonnakesksus ja austus perekonna kui ühiskonna aluse vastu ongi see, mille läbi praegune Ungari valitsus end identifitseerib ja oma riiki esitleb. 

Ka peaminister Viktor Orbán on palju kordi toonitanud, et kreedoks, mille kohaselt riiki valitsetakse, on Jumal, isamaa ja perekond kui hüved, mis on inimese egost suuremad ning mida endast olulisemaks pidades saavutab rahvas ja riik tugevuse.

Kirjeldatud hoiak kajastub mh asjaolust, et praeguse valitsuse eestvedamisel on Ungaris keelatud laste ja noorte seas seksuaalselt deviantsete eluviiside propageerimine – ka selliste eluviiside tutvustamise loosungi kattevarjus –, et kaitsta lapsi nende loomulikku moraalset tunnetust väärastavate manipulatsioonide eest. 

Need, kes püüavad perekonnakultuuri maha lammutada, on eelkirjeldatud hoiaku tõttu kõvasti Ungarit rappinud, aga sellest pole lastud end heidutada. Vastupidi, nt välisminister Szijjártó ütles, et varjamatult homoaktivistina tegutseva USA suursaadikuga ei ole temal millestki rääkida ja sedasi käituvate saadikutega ei soovi ta kohtudagi, sest mitte keegi, ka mitte USA suursaadik, ei ole Ungarisse oodatud ungarlasi õpetama, kuidas omal maal elada. 

Muuseas, olukorras, kus USA on erinevate heldelt rahastatud fondide kaudu jõuliselt sekkunud Ungari valimistesse, eesmärgiga Fideszist lahti saada või survestada neid oma tõekspidamistest taganema, on suhted kahe riigi vahel arusaadavalt mürgitatud. Lugupidamist väärib aga ungarlaste hoiak, et oma väärtusi kaitstes ei hakata isegi ameeriklaste ees koogutama. Ehk NATO raames ollakse küll nö liitlased, aga austust oma väärikuse vastu nõutakse kõigilt.

See, et Eestis seadustati esimese riigina Ida-Euroopas nn homoabielu, oli ungarlastele selgelt väga halvaks üllatuseks. Ungaris on järjepidevalt liigutud vastupidises suunas, andes abielule, perekonnale ning emadusele ja isadusele põhiseaduslikud tagatised. 

Objektiiv: Ungari välispoliitikat portreteeritakse tihtipeale venemeelsena. Kuidas hindad Sina Ungari tänast positsiooni Ukraina, Venemaa ja kollektiivse Lääne geopoliitilise konflikti tõmbetuultes?

Varro Vooglaid: Ungari valitsuse välispoliitika kirjeldamine venemeelsena on väär – sellist kuvandit luuakse valeliku propagandaga teadlikult ja tahtlikult, et avalikkust eksitada. Kõik, kes tunnevad natukenegi Ungari ajalugu, peavad mõistma, et ükski päriselt venemeelne poliitik ei saaks Ungaris rahvalt mandaati. Fidesz on aga teatavasti saanud kolmedel järjestikustel parlamendivalimistel rahva ülevoolava toetuse.

Tegelikult ehitub Ungari välispoliitika fundamentaalsele arusaamisele, et sõltumata sellest, kui suurt ja tugevat survet väljastpoolt avaldatakse, tuleb riiklikke otsuseid langetada mitte kellegi teise, vaid oma rahva ja riigi parimaid huve silmas pidades. Eestis, kus juba ammu reaalselt iseseisvat välispoliitikat ei eksisteeri ning kus see, mida välispoliitikaks nimetatakse, on vaid väljastpoolt dikteeritud juhiste võimalikult püüdlik elluviimine, on Ungari positsiooni kindlasti raske mõista. 

Aga just selle baaspositsiooni tõttu on ka olulised välispoliitilised valikud ja otsused Ungaris käsitletud legitiimse poliitilise arutelu objektina – erinevalt Eestist, kus on ainuõigeks või isegi ainumõeldavaks kuulutatud vaid üks etteantud positsioon ning kus kõik, kes seda omaks ei võta, tembeldatakse venemeelseteks. Teatud ohtu tunnetatakse Ungaris kindlasti Venemaa poolt, aga samuti tunnetatakse seda vaenulikult käituva Euroopa Liidu ja USA poolt. Selles suhete süsteemis püütakse rahvuslikest huvidest lähtudes leida parim võimalik tee. 

Ungari poliitikud ütlevad selgelt, et omariikluse rohkem kui tuhandeaastasele kogemusele toetudes on üks põhitõde saanud neile vääramatult selgeks. Nimelt see, et millal iganes hakatakse Ungarile välispoliitikat dikteerima väljastpoolt Ungarit, jäävad ungarlased kaotajaks – ja sageli väga ränkade kannatuste ja kaotuste hinnaga. Nad ütlevad, et seda viga ei kavatse nad enam kunagi korrata. 

Mis puutub Ungari Ukraina-suunalise poliitika väidetavasse venemeelsusse, siis siin on vaja aru saada neljast olulisest asjast. 

Esiteks, nagu eelnevalt osutatud, on Ungari rahvusliku ja riikliku enesekindluse tase meiega võrreldes täiesti teisel tasemel. Nemad reaalselt usuvad, et nad ei pea küsimusi esitamata Euroopa Liidu, USA või kellegi teise poolt ette antud programmi järgi tegutsema, sest nad on suutelised ka kainelt kaalutledes iseseisvalt tegutsedes hakkama saama. Ehk usutakse oma võimesse saada riigina hakkama ilma, et seda peaks käsitlema suurte ja tugevamat armust lähtuva kingitusena.

Teiseks, Ungaris ei tunnetata Venemaast lähtuvat ohtu Eestiga sarnasel moel. Venemaad ei kardeta, Venemaa kallaletungi Ungarile ei peeta reaalseks ohuks. Seetõttu vaadatakse suhetele Venemaaga rahuliku pilguga, ilma hüsteeria ja krambita. Pigem nähakse ohtu selles, et globalistlike plaanide väljamängimisel võidakse päästa valla kolmas maailmasõda, tõmmates teiste hulgas ka Ungari sõtta Venemaaga. 

Kolmandaks, nagu peaminister Orbán on korduvalt välja öelnud (ka hiljuti Tucker Carlsonile antud intervjuus), ei pea ungarlased Ukraina võitu Venemaa üle mitte ainult ebatõenäoliseks, vaid võimatuks, kuna sõltumata USA ja teiste riikide poolt antud toetusest saavad mastaabierinevuse tõttu Ukrainal sõdurid otsa palju varem kui Venemaal. Vastutustundlikult tegutsedes ei saa aga ebarealistlikele lootustele ja ootustele või otsestele valedele poliitilisi plaane rajada. Nimetatud põhjusel on Orbán pidevalt rõhutanud ka rahuläbirääkimisteni jõudmise vajalikkust, toonitades seejuures, et lahenduse võti on ameeriklaste käes.

Neljandaks, ungarlaste suhted Ukrainaga on Eestiga võrreldes väga erinevad. Ukrainlaste abistamiseks tehakse nt humanitaarabi pakkudes tõsiseid pingutusi, aga ajaloolisi kogemusi silmas pidades (ukrainlased ei ole pikka aega suhtunud ungarlastesse kuigi sõbralikult) ei olda nõus asetama Ukraina huve Ungari huvidest kõrgemale. Seetõttu ka keeldutakse sammudest, mis võiks Ungari sõtta tõmmata.

Kindlasti on ungarlaste erinev hoiak teatud määral selgitatav ka Ungari geograafilise positsiooniga – erinevalt Balti riikidest ja Poolast puudub neil piir Venemaaga.

Objektiiv: Kuidas hindad Eesti Vabariigi ametlikku positsiooni Ungari suunal? 

Varro Vooglaid: Praegune Eesti valitsus käitub Ungari suhtes lugupidamatult ja seda määral, mille pärast oli ka meie külastuse käigus reaalselt häbi. Näiteks arusaamine, et just nagu Ungari suursaadik ei tegele Eestis poliitilise ja ideoloogilise aktivismiga, nii ei tohiks seda teha ka Eesti suursaadik Ungaris, peaks olema elementaarne. Seda rõhutasime ka Eesti saatkonnas toimunud kohtumisel suursaadik Raul Toomasega. 

Kindlasti on meie poolsel lugupidamatul käitumisel ka tagajärjed. Näiteks ei maksa lõputult loota, et kui meie riiklike suhete tasandil Ungarit ei austa, siis jätkavad ungarlased sellest hoolimata oma hävitajatega meie õhuruumi turvamist ehk seda, milleks me ise pole teatavasti võimelised. On ilmne, et ilma vastastikuse austuseta ei saa rääkida headest ja ülesehitavatest suhetest. Praegusel juhul tundub, et Eesti pool polegi sellistest suhetest huvitatud, sest meile on kirjutatud ette vastavad juhised.

Objektiiv: Kas Eesti ja Ungari võiksid kunagi saada konservatiivse poliitika rakendajatena tõelisteks liitlasteks?

Varro Vooglaid: Kahtlemata. Sellele loodavad ungarlased ja sellele loodame ka meie. Kui EKRE oleks Eestis valitsuse juhtiv jõud, saaks meie riikidest kiiresti head liitlased. Ungarlastele on palju põhjust tänulik olla, et nad on praegusel ideoloogilise hullumeelsuse ajastul seisnud hiiglaslikust välisest survest hoolimata terve mõistuse kaitsel. 

Oleks suurepärane, kui Eesti saaks ühel hetkel neile selles toeks olla ja julgustada teisigi seda tegema. 

Loodan, et kui praegu domineeriva vasak-liberaalse ja globalistliku poliitilise ja ideoloogilise programmi pankrott saab laiemalt ilmseks, muutub meie riikide lähenemine kunagi võimalikuks. Mida varem see aset leiab, seda parem.

Objektiiv: Kas Eestis on võimalik samasugune konservatiivne pööre nagu omal ajal sai see teoks Ungaris?

Varro Vooglaid: Põhimõtteliselt ei ole selline pööre võimatu. Lootma peab. Samas on meie praegust olukorda arvestades päris raske näha, kuidas selleni jõuda. 

Ühelt poolt on takistuseks meie e-valimiste süsteem, mille tõttu pole meil kindlust, et valimised toimuvad üldse ausalt ning et valijate tahe määrab reaalselt valimiste tulemuse. Siin ilmneb surnud ring: et süsteemi muuta, tuleks saada võimule, aga et saada võimule, tuleks muuta süsteemi. Teiselt poolt ei ole meil ka piisavalt võimekaid inimesi, kes oleks valmis võtma meie maa, rahva ja riigi saatuse eest vastutust. Selleks, et jõuda pöördeni poliitikas, on vaja tunduvalt laiemat ühiskondlikku pöördumist, mida võib ilmselt nimetada ka meeleparanduseks. 

Ungari näol on aga sellise pöörde kogemus olemas ja nagu ungarlased meile ise toonitasid, tasub sellesse pöördesse uskuda, sest ka nemad olid enne 2010. aastal võimule saamist suhteliselt sarnases, lootusetuna näivas olukorras. 

Igasuguse pöörde eelduseks on aga praegusega võrreldes tunduvalt suurema rahvusliku enesekindluse ja eneseväärikuse saavutamine, et ületada krampe tekitavad hirmud ja olla suuteline võtma oma saatuse eest ise vastutust.

Objektiiv: EKRE fraktsiooni esindajana viibisid nädalalõpul Ungaris, kus EKRE delegatsioon kohtus riigi peaministrierakonnaks oleva Fideszi liikmete ja ministritega. Kuidas kohtumised läksid ja millest juttu tuli?

Varro Vooglaid: Minu hinnangul oli meie visiit igati sisukas ja viljakas. Kuigi tegu oli parlamendi sõprusrühma külastusega, võeti meid vastu nii, nagu olnuks tegu riigivisiidiga – ülevoolavalt aupaklikult ja hoolitsevalt. Ju saab seda ühelt poolt seletada ungarlaste tuntud külalislahkusega, ent teiselt poolt ka asjaoluga, et valitsuste tasemel ei ole Eesti pool suhetest Ungariga kuigivõrd huvitatud. Ungarlased aga otsivad liitlasi ja teevad selleks ka tulevikku suunatud pingutusi.

Kohtumised olid sisukad ja huvitavad. Kohtusime Euroopa asjade ministri János Bóka, siseministri Sándor Pintéri, välisministri Péter Szijjártó, Fideszi asepresidendi ja Euroopa Parlamendi liikme Kinga Gáli ning mitmete Ungari parlamendi liikmetega ja Fideszi ametnikega. Kõik nad avaldasid oma professionaalse tasemega tõsiselt muljet. Vestlused puudutasid erinevaid olulisi küsimusi, alates poliitilisest olukorrast Ungaris, Eestis ja Euroopa Liidus ning lõpetades Ukraina sõjaga seonduvaga.

Arutelud olid harvaesinevalt otsekohesed, ilma poliitilise korrektsuse filtriteta, ja kulgesid vastastikuse mõistmise vaimus.

Keskse küsimusena rääkisime sellest, kuidas seista iseotsustamise õiguse säilimise eest oma ühiskondliku elu korraldamisel – nii perepoliitika, immigratsioonipoliitika, energiapoliitika, maksupoliitika kui ka kaitse- ja välispoliitika küsimustes. Arutelud olid harvaesinevalt otsekohesed, ilma poliitilise korrektsuse filtriteta, ja kulgesid vastastikuse mõistmise vaimus. Võõrustajadki ütlesid mitmel puhul, et neil ei käi just tihti külalisi, kellega saab asju arutada nii sirgjooneliselt. Selle üle oli neil silmnähtavalt hea meel, meil samuti. 

Pean ütlema ka seda, et Martin Helme tegutses meie delegatsiooni eestkõnelejana muljetavaldaval tasemel – teda ei ole raske kujutada ette väga tõhusat rahvusvahelist suhtlust edendava ja meie riigi huve väärikalt esindava peaministrina.

Objektiiv: Liberaalne meedia maalib Ungarist pildi kui demokraatia ja kodanikuvabaduste allasurujast. Millised on olnud Sinu vahetud kogemused Ungarist?

Varro Vooglaid: Nagu me teame, maalib nn liberaalne meedia niisuguse pildi kõigist, kes ei võta nende poolt ainuõigeks peetud vasakliberaalseid ja globalistlikke hoiakuid tingimusteta omaks. Eestis tehakse seda ka EKRE ja SAPTK-ga. Seetõttu on ootuspärane, et ka Ungarist maalitakse avalikkusele sellist kuvandit. Aga ausameelne pole see mitte – kaugeltki mitte. Tõsiasi on see, et Ungari riik on mõõtmatult demokraatlikum nähtus kui Euroopa Liit ja mina küll ei oska öelda, mille poolest peaks Eesti poliitilist reaalsust kuidagi demokraatlikumaks pidama. 

Nägime ju alles suve alguses, kuidas valitsus rammis riigikogust kõik oma eelnõud usaldushääletustega läbi – parlamenti täielikult tasalülitades –, viies seejuures lausvalelikult ellu kogu ühiskonda mõjutavaid ja kohati vägagi põhimõttelisi, ühiskonna alustesse puutuvaid seadusemuudatusi, mis valimiste eelselt vaikiti maha või mida lausa eitati. 

Ühtegi referendumit pole meil teatavasti toimunud 20 aastat ja kõik valimised leiavad aset Euroopas mitte kusagil mujal kasutatava e-valimiste süsteemi kaudu, mis on läbipaistmatu ja põhimõtteliselt mittekontrollitav. E-valimiste süsteemist kuuldes oskasid ungarlased vaid imestada, et kuidas on meie ühiskonnas selline asi vastuvõetavaks arvatud. Hakata niisuguses olukorras Ungarile demokraatia teemal loenguid pidama oleks lihtsalt naeruväärne ja piinlik. 

Meediamaastik on Ungaris samuti selgelt mitmekesisem kui Eestis, USA-s või paljudes teistes Lääneriikides, sest peavoolumeediast rääkides eksisteerib väljaandeid, mis on valitsuse suhtes toetava hoiakuga, ja on väljaandeid, mis töötavad programmiliselt valitsusele vastu. Eestis on aga teatavasti kõik suuremad väljaanded selgelt nö vasak-liberaalsed ja konservatiivide suhtes vaenulikud, pingutades järjepidevalt selle nimel, et konservatiivid võimult eemal hoida.

Ka jutud kodanikuvabaduste mahasurumisest ei leidnud nähtule-kuuldule toetudes kinnitust. Kui näiteks õpetajatel keelatakse koolides ja lasteaedades lastele homo- ja sooideoloogilise propaganda tegemine, nagu rahva enamus seda referendumil õigeks pidas, siis seda võib ju valelikult esitleda vabaduste allasurumisena, aga reaalselt on tegu laste ja noorte kaitsmisega ideoloogilise pilastamise eest ehk sellega, millega peaks tegelema iga laste heaolust hooliv valitsus.

Objektiiv: Sotsiaalmeedias kirjeldasid elavalt kohtumist Ungari välisministri Péter Szijjártóga. Kas võiksid palun omalt poolt edastada Objektiivi lugejale selle kohtumise kõige kesksemaid teemasid ja diskussiooniliine?

Varro Vooglaid: Minu jaoks oli selle kohtumise selgelt kõige muljetavaldavamaks osaks see, kuidas Szijjártó positsioonidest kajastus rahvuslik väärikus ja enesekindlus – määral, mida Eesti poliitilises elus kohtab haruharva ning mis on meie poliitilises reaalsuses peaaegu tundmatu. Szijjártó rõhutas korduvalt ja väga selgelt, et nemad ei lähe ühelegi teisele riigile ega rahvale õpetama, kuidas nad peaksid oma riigis elama, aga samas oodatakse kõigilt teiselt enda suhtes sama. 

Näiteks osutas ta kohtumisel Eestis resideeruvale Ungari suursaadikule András Pálile ja ütles reservatsioonideta, et kui viimane osaleks Eestis mingites poliitilistes aktsioonides – näiteks läheks meeleavaldustele või marssidele või allkirjastaks meie valitsusele survet avaldavaid poliitilisi deklaratsioone –, siis ta saaks viivitamatult vallandatud, sest niisugune käitumine ei ole absoluutselt kohane ega vastuvõetav.

Arusaadavalt oli see sõnum paljuski suunatud samuti meie kohtumisel osalenud Raul Toomasele, kes on Eesti suursaadik Ungaris ning kes paraku allkirjastas välisminister Margus Tsahkna juhiseid järgides koos kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega (peale Poola) USA avalikust homoseksuaalist saadiku poolt algatatud deklaratsiooni nn LGBT+ “õiguste” kaitseks ja osales ka Budapestis toimunud homo- ja transparaadil.

Kirjeldatud olukord on tegelikult raskelt skandaalne, kuna hoidumine teiste riikide siseasjadesse sekkumisest peaks diplomaatide puhul olema elementaarne. Meie diplomaatide poolt aga niisuguste sammude astumine, mida võõrustajariik tajub selgelt vaenulikuna, on eriti häbiväärne ühemõttelises teadmises, et sellega kahjustatakse otseselt meie riikide vahelisi suhteid. Mitte vähem häbiväärne on muidugi Tsahkna poolt vastava suunise andmine.

See sama rahvusliku ja riikliku väärikuse hoiak avaldus ilmekalt, kui Szijjártó vastas küsimusele sellest, kas võib loota, et Ungari parlament kiidab heaks Rootsi liitumise NATO-ga. Ta selgitas, et ühelt poolt on ilmne, et Ungari ei ole positsioonis, kus takistada Rootsi liitumist, sest Ungari ise on võetud vastu teiste riikide heakskiidul. Aga teiselt poolt ei aktsepteerita seda, et Rootsi on valitsuse tasandil pikka aega süüdistanud Ungarit alusetult ja üleolevalt demokraatia puudumises ja diktatuuriks olemises. 

Sõnum on väga lihtne: kui Rootsi tahab, et Ungari toetaks tema huvide teostumist, siis peavad nad Ungari suhtes näitama üles elementaarset austust. Szijjártó sõnul piisaks nt sellestki, kui Rootsi välisminister suvatseks tingimusi esitamata sõitma Budapesti riigivisiidile ja kinnitaks, et edaspidi tegutsetakse vastastikuse lugupidamise vaimus. Aga kui väikesekski sõbralikuks žestiks selg ei paindu, siis ärgu oodatagu ka Ungarilt erilist vastutulelikkust. 

Siiski toonitas välisminister, et Ungari taha Rootsi liitumine ei jää ja kindlasti ei saa Ungari olema viimane, kes selle heaks kiidab (teatavasti on asi peamiselt Türgi taga). 

Objektiiv: Kui palju tuli Fideszi esindajatega jutuks Ungari perepoliitika?

Varro Vooglaid: See tuli jutuks pea kõigil kohtumistel. On selge, et Ungari valitsus suhtub kõnealusesse küsimusse eriti tõsiselt, kuna erinevalt suuremast osast Euroopa Liidu liikmesriikidest usuvad nad, et demograafilist kriisi on võimalik ületada või leevendada panustades perekondade heaolule ja lasterikkusele, mitte massiimmigratsioonile. Selle nimel on tõsiste perepoliitiliste sammudega väga palju pingutatud ja pingutatakse jätkuvalt. 

Perekonnakesksus ja austus perekonna kui ühiskonna aluse vastu ongi see, mille läbi praegune Ungari valitsus end identifitseerib ja oma riiki esitleb. 

Tähelepanuväärselt on Ungari kirjutanud oma nö riiklikule logole või tunnusmärgilegi “Perekonnasõbralik Ungari”. See märk on esimene asi, mida lennuväljalgi Ungarisse saabujatele paljudes kohtades kuvatakse. Ehk perekonnakesksus ja austus perekonna kui ühiskonna aluse vastu ongi see, mille läbi praegune Ungari valitsus end identifitseerib ja oma riiki esitleb. 

Ka peaminister Viktor Orbán on palju kordi toonitanud, et kreedoks, mille kohaselt riiki valitsetakse, on Jumal, isamaa ja perekond kui hüved, mis on inimese egost suuremad ning mida endast olulisemaks pidades saavutab rahvas ja riik tugevuse.

Kirjeldatud hoiak kajastub mh asjaolust, et praeguse valitsuse eestvedamisel on Ungaris keelatud laste ja noorte seas seksuaalselt deviantsete eluviiside propageerimine – ka selliste eluviiside tutvustamise loosungi kattevarjus –, et kaitsta lapsi nende loomulikku moraalset tunnetust väärastavate manipulatsioonide eest. 

Need, kes püüavad perekonnakultuuri maha lammutada, on eelkirjeldatud hoiaku tõttu kõvasti Ungarit rappinud, aga sellest pole lastud end heidutada. Vastupidi, nt välisminister Szijjártó ütles, et varjamatult homoaktivistina tegutseva USA suursaadikuga ei ole temal millestki rääkida ja sedasi käituvate saadikutega ei soovi ta kohtudagi, sest mitte keegi, ka mitte USA suursaadik, ei ole Ungarisse oodatud ungarlasi õpetama, kuidas omal maal elada. 

Muuseas, olukorras, kus USA on erinevate heldelt rahastatud fondide kaudu jõuliselt sekkunud Ungari valimistesse, eesmärgiga Fideszist lahti saada või survestada neid oma tõekspidamistest taganema, on suhted kahe riigi vahel arusaadavalt mürgitatud. Lugupidamist väärib aga ungarlaste hoiak, et oma väärtusi kaitstes ei hakata isegi ameeriklaste ees koogutama. Ehk NATO raames ollakse küll nö liitlased, aga austust oma väärikuse vastu nõutakse kõigilt.

Tegelikult ehitub Ungari välispoliitika fundamentaalsele arusaamisele, et sõltumata sellest, kui suurt ja tugevat survet väljastpoolt avaldatakse, tuleb riiklikke otsuseid langetada mitte kellegi teise, vaid oma rahva ja riigi parimaid huve silmas pidades. 

See, et Eestis seadustati esimese riigina Ida-Euroopas nn homoabielu, oli ungarlastele selgelt väga halvaks üllatuseks. Ungaris on järjepidevalt liigutud vastupidises suunas, andes abielule, perekonnale ning emadusele ja isadusele põhiseaduslikud tagatised. 

Objektiiv: Ungari välispoliitikat portreteeritakse tihtipeale venemeelsena. Kuidas hindad Sina Ungari tänast positsiooni Ukraina, Venemaa ja kollektiivse Lääne geopoliitilise konflikti tõmbetuultes?

Varro Vooglaid: Ungari valitsuse välispoliitika kirjeldamine venemeelsena on väär – sellist kuvandit luuakse valeliku propagandaga teadlikult ja tahtlikult, et avalikkust eksitada. Kõik, kes tunnevad natukenegi Ungari ajalugu, peavad mõistma, et ükski päriselt venemeelne poliitik ei saaks Ungaris rahvalt mandaati. Fidesz on aga teatavasti saanud kolmedel järjestikustel parlamendivalimistel rahva ülevoolava toetuse.

Tegelikult ehitub Ungari välispoliitika fundamentaalsele arusaamisele, et sõltumata sellest, kui suurt ja tugevat survet väljastpoolt avaldatakse, tuleb riiklikke otsuseid langetada mitte kellegi teise, vaid oma rahva ja riigi parimaid huve silmas pidades. Eestis, kus juba ammu reaalselt iseseisvat välispoliitikat ei eksisteeri ning kus see, mida välispoliitikaks nimetatakse, on vaid väljastpoolt dikteeritud juhiste võimalikult püüdlik elluviimine, on Ungari positsiooni kindlasti raske mõista. 

Aga just selle baaspositsiooni tõttu on ka olulised välispoliitilised valikud ja otsused Ungaris käsitletud legitiimse poliitilise arutelu objektina – erinevalt Eestist, kus on ainuõigeks või isegi ainumõeldavaks kuulutatud vaid üks etteantud positsioon ning kus kõik, kes seda omaks ei võta, tembeldatakse venemeelseteks. Teatud ohtu tunnetatakse Ungaris kindlasti Venemaa poolt, aga samuti tunnetatakse seda vaenulikult käituva Euroopa Liidu ja USA poolt. Selles suhete süsteemis püütakse rahvuslikest huvidest lähtudes leida parim võimalik tee. 

Ungari poliitikud ütlevad selgelt, et omariikluse rohkem kui tuhandeaastasele kogemusele toetudes on üks põhitõde saanud neile vääramatult selgeks. Nimelt see, et millal iganes hakatakse Ungarile välispoliitikat dikteerima väljastpoolt Ungarit, jäävad ungarlased kaotajaks – ja sageli väga ränkade kannatuste ja kaotuste hinnaga. Nad ütlevad, et seda viga ei kavatse nad enam kunagi korrata. 

Mis puutub Ungari Ukraina-suunalise poliitika väidetavasse venemeelsusse, siis siin on vaja aru saada neljast olulisest asjast. 

Esiteks, nagu eelnevalt osutatud, on Ungari rahvusliku ja riikliku enesekindluse tase meiega võrreldes täiesti teisel tasemel. Nemad reaalselt usuvad, et nad ei pea küsimusi esitamata Euroopa Liidu, USA või kellegi teise poolt ette antud programmi järgi tegutsema, sest nad on suutelised ka kainelt kaalutledes iseseisvalt tegutsedes hakkama saama. Ehk usutakse oma võimesse saada riigina hakkama ilma, et seda peaks käsitlema suurte ja tugevamat armust lähtuva kingitusena.

Teiseks, Ungaris ei tunnetata Venemaast lähtuvat ohtu Eestiga sarnasel moel. Venemaad ei kardeta, Venemaa kallaletungi Ungarile ei peeta reaalseks ohuks. Seetõttu vaadatakse suhetele Venemaaga rahuliku pilguga, ilma hüsteeria ja krambita. Pigem nähakse ohtu selles, et globalistlike plaanide väljamängimisel võidakse päästa valla kolmas maailmasõda, tõmmates teiste hulgas ka Ungari sõtta Venemaaga. 

Kolmandaks, nagu peaminister Orbán on korduvalt välja öelnud (ka hiljuti Tucker Carlsonile antud intervjuus), ei pea ungarlased Ukraina võitu Venemaa üle mitte ainult ebatõenäoliseks, vaid võimatuks, kuna sõltumata USA ja teiste riikide poolt antud toetusest saavad mastaabierinevuse tõttu Ukrainal sõdurid otsa palju varem kui Venemaal. Vastutustundlikult tegutsedes ei saa aga ebarealistlikele lootustele ja ootustele või otsestele valedele poliitilisi plaane rajada. Nimetatud põhjusel on Orbán pidevalt rõhutanud ka rahuläbirääkimisteni jõudmise vajalikkust, toonitades seejuures, et lahenduse võti on ameeriklaste käes.

Neljandaks, ungarlaste suhted Ukrainaga on Eestiga võrreldes väga erinevad. Ukrainlaste abistamiseks tehakse nt humanitaarabi pakkudes tõsiseid pingutusi, aga ajaloolisi kogemusi silmas pidades (ukrainlased ei ole pikka aega suhtunud ungarlastesse kuigi sõbralikult) ei olda nõus asetama Ukraina huve Ungari huvidest kõrgemale. Seetõttu ka keeldutakse sammudest, mis võiks Ungari sõtta tõmmata.

Ei maksa lõputult loota, et kui meie riiklike suhete tasandil Ungarit ei austa, siis jätkavad ungarlased sellest hoolimata oma hävitajatega meie õhuruumi turvamist ehk seda, milleks me ise pole teatavasti võimelised.

Kindlasti on ungarlaste erinev hoiak teatud määral selgitatav ka Ungari geograafilise positsiooniga – erinevalt Balti riikidest ja Poolast puudub neil piir Venemaaga.

Objektiiv: Kuidas hindad Eesti Vabariigi ametlikku positsiooni Ungari suunal? 

Varro Vooglaid: Praegune Eesti valitsus käitub Ungari suhtes lugupidamatult ja seda määral, mille pärast oli ka meie külastuse käigus reaalselt häbi. Näiteks arusaamine, et just nagu Ungari suursaadik ei tegele Eestis poliitilise ja ideoloogilise aktivismiga, nii ei tohiks seda teha ka Eesti suursaadik Ungaris, peaks olema elementaarne. Seda rõhutasime ka Eesti saatkonnas toimunud kohtumisel suursaadik Raul Toomasega. 

Kindlasti on meie poolsel lugupidamatul käitumisel ka tagajärjed. Näiteks ei maksa lõputult loota, et kui meie riiklike suhete tasandil Ungarit ei austa, siis jätkavad ungarlased sellest hoolimata oma hävitajatega meie õhuruumi turvamist ehk seda, milleks me ise pole teatavasti võimelised. On ilmne, et ilma vastastikuse austuseta ei saa rääkida headest ja ülesehitavatest suhetest. Praegusel juhul tundub, et Eesti pool polegi sellistest suhetest huvitatud, sest meile on kirjutatud ette vastavad juhised.

Objektiiv: Kas Eesti ja Ungari võiksid kunagi saada konservatiivse poliitika rakendajatena tõelisteks liitlasteks?

Varro Vooglaid: Kahtlemata. Sellele loodavad ungarlased ja sellele loodame ka meie. Kui EKRE oleks Eestis valitsuse juhtiv jõud, saaks meie riikidest kiiresti head liitlased. Ungarlastele on palju põhjust tänulik olla, et nad on praegusel ideoloogilise hullumeelsuse ajastul seisnud hiiglaslikust välisest survest hoolimata terve mõistuse kaitsel. 

Oleks suurepärane, kui Eesti saaks ühel hetkel neile selles toeks olla ja julgustada teisigi seda tegema. 

Loodan, et kui praegu domineeriva vasak-liberaalse ja globalistliku poliitilise ja ideoloogilise programmi pankrott saab laiemalt ilmseks, muutub meie riikide lähenemine kunagi võimalikuks. Mida varem see aset leiab, seda parem.

Objektiiv: Kas Eestis on võimalik samasugune konservatiivne pööre nagu omal ajal sai see teoks Ungaris?

Varro Vooglaid: Põhimõtteliselt ei ole selline pööre võimatu. Lootma peab. Samas on meie praegust olukorda arvestades päris raske näha, kuidas selleni jõuda. 

Ühelt poolt on takistuseks meie e-valimiste süsteem, mille tõttu pole meil kindlust, et valimised toimuvad üldse ausalt ning et valijate tahe määrab reaalselt valimiste tulemuse. Siin ilmneb surnud ring: et süsteemi muuta, tuleks saada võimule, aga et saada võimule, tuleks muuta süsteemi. Teiselt poolt ei ole meil ka piisavalt võimekaid inimesi, kes oleks valmis võtma meie maa, rahva ja riigi saatuse eest vastutust. Selleks, et jõuda pöördeni poliitikas, on vaja tunduvalt laiemat ühiskondlikku pöördumist, mida võib ilmselt nimetada ka meeleparanduseks. 

Ungari näol on aga sellise pöörde kogemus olemas ja nagu ungarlased meile ise toonitasid, tasub sellesse pöördesse uskuda, sest ka nemad olid enne 2010. aastal võimule saamist suhteliselt sarnases, lootusetuna näivas olukorras. 

Igasuguse pöörde eelduseks on aga praegusega võrreldes tunduvalt suurema rahvusliku enesekindluse ja eneseväärikuse saavutamine, et ületada krampe tekitavad hirmud ja olla suuteline võtma oma saatuse eest ise vastutust.

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.