Eile saatsin kaitseväele seitse põhimõttelist küsimust seonduvalt Tallinna Halduskohtu poolt möödunud nädalal langetatud otsustega, millega tunnistati Covid-19 vaktsiinisunni rakendamine kaitseväes õigusvastaseks.
Täna laekus kaitseväe peastaabist lakooniline vastus, kus kapteni auastmes Taavi Laasik teatas, et “[t]egemist on värskete otsustega, mis ei ole veel jõustunud ning hetkel on vara täiendavaid kommentaare anda.” Selle lausega vastus piirduski.
Tänasin kapten Laasikut vastuse eest, olgugi et kõik küsimused jäeti sisuliselt vastamata, aga palusin siiski täiendavat selgitust: “[K]uivõrd viitate asjaolule, et kõnealused otsused pole veel jõustunud, siis küsin täiendavalt, kas kaitsevägi kavatseb need järgmises kohtuastmes vaidlustada ehk jätkata protsessimist.”
Peagi laekus kaptem Laasikult lakooniline vastus, milles taas sisulist vastust esitatud küsimusele ei sisaldunud. “Kaitsevägi otsustab võimalikud sammud seaduses toodud tähtaegade raames,” kirjutas ta.
Nagu näha, ei ole kaitsevägi nõus andma sisulist vastust ühelegi halduskohtu väga põhimõtteliste otsustega seonduvale küsimusele, olgugi et oma algses pöördumises palusin (varasemaid kogemusi silmas pidades) spetsiifiliselt mitte piirduda vaid formaalsete, ent sisuliselt tühjade vastustega.
Pidades silmas kaitseväe kidakeelsust, väljendasin kirjavahetuse lõpetuseks omalt poolt ühe lausega lootust, et kaitseväe juhataja suudab seaduses toodud vaidlustamise tähtaegade raames oma eksimust tunnistada, hoiduda maksumaksjate raha raiskamisest edasisele eneseõigustuslikule protsessimisele ning võtta oma õigusrikkumise eest reaalselt vastutuse.
Eks siis aeg näitab, kuidas kaitseväe juhtkond selles küsimuses tegutseb. Oleks väga näotu, ebaväärikas ja ka ebamehine, kui oma eksimuste tunnistamise ja nende eest vastutuse võtmise asemel jätkatakse iga hinna eest eksimuste õigustamist.
