Postimees avaldas eile artikli pealkirjaga “INTERVJUU ⟩ Riigiprokurör Astrid Asi selgitab rahva õiglustunnet riivavaid menetlusotsuseid”, kus artikli autor Ülle Harju uurib mh peaprokurörilt, miks ei ole minu suhtes kirminaalmenetlust algatanud, olugugi et ma olen väljendanud Ukraina sõja juurpõhjustest rääkides valeks arvatud seisukohti.
Saatsin selle peale Postimehele lühikese kommentaari (tekst on allpool), milles osutasin, et niisugused osutused, mis väljendavad ihalust “valeks” arvatud poliitiliste vaadete väljendamise mahasurumise järele kriminaalmenetluslike vahenditega, on kohatud. Palusin avaldada kommentaari muutmata kujul.
Täna sain aga Postimehe arvamustoimetajalt Mart Raudsaarelt vastuse, et ta keeldub minu kommentaari avaldamast. Muu hulgas targutas Raudsaar: “Eestis on olemas piisav hulk alternatiivseid kanaleid, kus on võimalik arvamust avaldada, seega sõnavabadusega meil probleeme ei ole.”
Üllatusmoment muidugi puudub. Aga järjekordselt nähtub, milline on Postimehe toimetuse pale.
Sõna- ja meelsusvabadust ei tohi taandada “õigesti” mõtlejate privileegiks
Postimehes 7. mail avaldatud intervjuus peaprokurör Astrid Asiga esitatakse nimeliselt mulle osutav küsimus, mis loob äärmiselt problemaatilise mulje – justkui riivaks rahva õiglustunnet asjaolu, et minu suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust lihtsalt seetõttu, et olen väljendanud Ukraina sõja põhjustest rääkides valitsuse ja Postimehe toimetuse narratiivist lahknevaid vaateid.
Selline lähenemine ei ole mitte ainult kohatu, vaid ka ohtlik. Vaba ühiskonna keskne eeldus on sõnavabadus ja meelsusvabadus – see tähendab õigust mõelda, öelda ja kirjutada seda, mida inimene tõeks peab, ilma hirmuta riigivõimu survemeetmete rakendamise ees. See kehtib ka – ja eriti – siis, kui väljendatud seisukohad on valitsusele ja selle narratiive võimendavale meediale ebamugavad.
Kui avaliku arvamuse väljal domineerivast välis- ja julgeolekupoliitilisest narratiivist lahknevate vaadete väljendamist hakatakse pidama jõustruktuuride sekkumise potentsiaalseks aluseks, on tegemist väga tõsise signaaliga, mis räägib vaba ühiskonna närbumisest. Sõnavabadust ei tohi taandada preemiaks poliitilise lojaalsuse eest, üksnes “õigesti” mõtlejate privileegiks. Avalikus arutelus väljendatud vaadete paljusus on demokraatia elutunnuseks, mitte probleemiks, mida tuleks prokuratuuri poolt “menetlema hakata”.
Seega, kui Postimees soovib seista vaba ja demokraatliku ühiskonnakorralduse eest, tuleks vaadata peeglisse ja allutada oma hoiakud kriitilisele analüüsile. Ajakirjanduse roll ei ole mitte ergutada teisitimõtlejate kriminaliseerimist, vaid kaitsta nende õigust väljendada rahumeelselt oma vaateid – isegi siis, kui need ei kattu toimetuse omadega.
Varro Vooglaid
Riigikogu liige
