Täna on Eesti Ekspressis avaldatud propagandist Martin Laine poolt pikalt ettevalmistatud suur lugu, millega luuakse minust kuvandit kui Kremli narratiivide levitajast. Ju kommenteerin millalgi seda oma saates lähemalt, aga esmase kommentaarina võin öelda, et pärast aastate jooksul kogetut jätavad seesugused rünnakud mind külmaks – vererõhku ei tõsta, pulssi ei kergita.
Kõik see on ootuspärane, sest just nii valelikud, olemuslikult diktatuurilised süsteemid tegutsevad, dissidente häbimärgistades ja demoniseerides, et kehtestada ja kindlustada süsteemi huve teenivat narratiivi ainumõeldavana. Süüdistus Kremli narratiivide levitamises on seejuures meie üle võimu teostava süsteemi lemmikmalakas. Muster on tuttav nõukogude ajast, mil dissidendid tembeldati vaenuliku Lääne narratiivide levitajateks ja rahvavaenlasteks. Seetõttu ma juba pikemat aega teadlikult ei hooli, millist kuvandit püüab alatasa valetav ja riikliku stratkomiga tihedalt läbipõimunud peavoolumeedia minust luua. Vastasel juhul ei saaks ma olulistest küsimustest ausalt rääkida.
Kui olen seisnud vastu inimelu pühaduse jalge alla tallamisele ning perekonna ja abielu mõiste riiklikule rüvetamisele, on süsteemi suuvoodrid karjunud, et levitan Kremli narratiive. Kui olen seisnud vastu koroonadiktatuuri (sh sundvaktsineerimise) ühiskonnale pealesurumisele, on süsteemi käsilased kuulutanud, et levitan Kremli narratiive. Kui püüan süsteemi tegutsemist kritiseerides seista vastu globalistliku agenda elluviimisele ning sellega kaasnevale iseseisvuse üha ulatuslikumale loovutamisele, usu-, veendumuste- ja sõnavabaduse jalge alla tallamisele ja Eestit sõtta kiskuva programmi elluviimisele, pasundavad süsteemi hääletorud taas, et levitan Kremli narratiive.
Veel kord: kõiges selles ei ole enam ammu midagi uut ega ootamatut ja kui otsida siit midagi üllatavat, võib seda pigem leida asjaolus, et uus suurem meediarünnak on lasknud end nii pikalt oodata. Samas teame hästi, et kõige suurema tõenäosusega käivitatakse konservatiivide suunal meediarünnakud ikka valimiste eelsel ajal (meenutage nt mullu Riigikogu valimiste eel meedia kaudu käima tõmmatud massiivset ja läbinisti valelikku infooperatsiooni “Prigožin”).
Oluline on mõista, et erinevalt keskmisest poliitikust ei ole minu eesmärgiks olla populaarne ega kindlustada oma positsiooni. Vastasel juhul oleksin ammu astunud parteisse ja räägiksin sootuks muud, süsteemi poolt heaks kiidetud juttu või vähemalt hoiduksin süsteemi poolt tabuks tehtud küsimustes kriitilistest sõnavõttudest. Ma ei tee seda ega kavatse ka tulevikus teha. Eesmärk, millest püüan juhinduda, on püüda rääkida olulistest küsimustest ausalt, st tõetruult, et vastanduda valelikule propagandale ning kutsuda inimesi üles sellest läbi nägema ja mitte pelgama karta rääkida asjadest ausalt, nii nagu neid päriselt nähakse. Usun siiralt, et vaba ja õiglase ühiskonnakorralduse eest seismiseks, samuti poliitilise kultuuri arengule kaasa aitamiseks on see tungivalt vajalik.
On selge, et valeliku süsteemi ja suure osa ühiskonna silmis see populaarsust ei too. Samuti on selge, et mõtlemisvõimetuid ja ebaausaid, propagandaga totaalselt kontrollitud süsteemiusku inimesi ma nii kui nii kõnetada ei suuda. Mõtlemisvõimelised ja ausad inimesed mõistavad aga isegi, kes pürgib tõe poole, kes hoolib aga vaid sellest, et Eesti ühiskonnas kõlaksid üksnes süsteemi poolt ainuõigeks arvatud narratiivid, sõltumata sellest, kui valelikud need on.
Allpool on toodud esile minu ligi kuu aega tagasi saadetud vastused meediatöötaja Martin Laine küsimustele, millele paluti vastata maksimaalselt kolme lausega.
Saatja: Varro Vooglaid varro.vooglaid@riigikogu.ee
Saadetud: teisipäev, 2. aprill 2024 21:02
Adressaat: Martin Laine martin.laine@delfi.ee
Teema: Re: Ajakirjanik küsib: teie arvamus Venemaast ja muust sellisest
Tere!
Olen teadlik Teie suhtumisest minusse, mis kajastub ammendavalt minu vatnikuks tembeldamisest ja minu varasemast esitlemisest Kremli propaganda vahendajana. Seega ma ei saa eeldada ka käesolevast ettevõtmisest ausat ja tasakaalustatud ajakirjandust. Sellest hoolimata kaalun Teie saadetud küsimustele vastuste koostamist, aga eelnevalt soovin teada, milline on väljavaade, et minu vastused saavad ka adekvaatselt kajastatud. Kui annate mulle ette vastuste mahu ja kinnitate, et avaldate minu vastused muutmata kujul, siis tunduks vastuste koostamine põhjendatuna. Kui aga kavatsete teha nii, et nopite minu vastustest oma ilmselge kallutatuse pinnalt välja vaid need osad, mida ise heaks arvate, siis on kaheldav, kas vastuste koostamine väärib selleks vajalikku ajakulutust.
Kõike head!
VV
Oma 3. aprilli 2024 vastuses kinnitas Martin Laine, et kui vastan küsimustele kolme lause piires, saavad vastused avaldatud tervikuna ja muutmata kujul. Sellele kinnitusele tuginedes saatsin mõned päevad hiljem alltoodud vastused.
From: Varro Vooglaid varro.vooglaid@riigikogu.ee
Subject: Re: Ajakirjanik küsib: teie arvamus Venemaast ja muust sellisest
Date: 8. April 2024 at 09:25:13 EEST
To: Martin Laine martin.laine@delfi.ee
Tere!
Saadan oma vastused, nagu lubatud. Nagu vastuseid sisaldava dokumendi alguseski selgesõnaliselt toonitatud, on vastuste kasutamise eeltingimuseks nende avaldamine muutmata kujul, sest vastused moodustavad läbimõeldud terviku. Nii põhimõttelistele küsimustele nii lühidalt adekvaatsete vastuste andmine on niigi keeruline. Nagu öeldud, ei ole mul Teie varasemat (mh minule suunatud) tegevust põhjust loota ausale ja tasakaalukale käsitlusele, aga muidugi oleks rõõmustav, kui suudaksite üllatada ja koostaksitegi professionaalse ajakirjanduse standarditele vastava tasakaaluka loo, mitte nö hit piece’i.
Kõike head!
Varro Vooglaid
Vastused on pandud kirja tuginedes küsija lubadusele, et kui vastused ei ületa kolme lause mahtu, saavad need muutmata kujul tervikuna avaldatud. Algselt koosnesid kõik vastused kolmest lausest, aga selguse huvides tegin mõned laused pooleks, nii et vastus on kokkuvõttes esitatud nelja lausena. Vastuste kasutamise eeltingimuseks on nende avaldamine muutmata kujul, kuna vastused moodustavad läbimõeldud terviku.
(1) Te nimetasite Venemaa riikliku meediaagentuuri TASS oluliseks infokanaliks ja avaldasite nördimust, et me ei saa sealt kätte Kremli pressiesindaja Dmitri Peskovi ähvardusi. Eelnevalt olete näiteks tähelepanu juhtinud Tucker Carlsoni intervjuule, kus Putin väitis, et tal pole plaani Baltikumi ega Poolat rünnata. Küsisite, et mis küll tõendab, et ta valetab. Järeldan siit, et võtate Peskovi ja Putini väljaütlemisi vähemalt osaliselt usutavana. Samal ajal kahtlete te pidevalt n-ö peavoolumeedias ja nimetate kodumaist ajakirjandust propagandaks. Kas Putin, Peskov ja TASS on usaldusväärsemad kui Eesti meediakanalid nagu ERR, Delfi või Postimees?
VV: Lähtun konfliktide käsitlemisel kahest olulisest põhimõttest: esiteks sellest, et oluline on kuulata ära mõlemad pooled, ja teiseks sellest, et ultimatiivselt on oluline mitte see, kes midagi lausub, vaid see, kas lausutu on tõene või mitte. Olles aastaid (mh koroonaajal) tunnistanud, kui jultunult Eesti ja laiemalt Lääne meedia ja poliitikud sünkroonis avalikkusele valetavad, ei näe ma põhjust, miks peaksin Venemaa meediat ja poliitikuid pidama põhimõtteliselt vähem usaldusväärseks – tõde ja vale on ära segatud nii ühelt kui ka teiselt poolt esitatud narratiivides, mistõttu tuleb mõlemad allutada kriitilisele analüüsile. Vabas ühiskonnas peaks aga võimaldama kodanikel endil oma seisukohti kujundada kogu infopaletile vaadates, selle asemel, et otsustada riiklikult kodanike eest, millist osa infopaletist nad võivad näha, millist mitte.
(2) Mullu kritiseerisite Eestile HIMARSite tarnimist. Juhtisite tähelepanu, et kui me ostame endale suure laskeulatusega relvi, siis see ohustab Venemaad. Kirjeldasite, et nüüd on teil kõhe olla. Samal ajal Venemaa relvasüsteemide laskeulatus ulatub juba ammu Eestisse ning meist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Pihkvas asub ka Venemaa sõjalennukite baas. Miks on problemaatilised meie sinna poole vaatavad relvad, kuid mitte Venemaa relvasüsteemid, mis vaatavad siiapoole? Või kummad on problemaatilisemad? Kas meid sihtivaid relvi ei tohi vastu sihtida?
VV: Kes iganes mõistab vähegi arvestataval tasemel militaarseid realiteete, see mõistab ka seda, et Eesti militaarne võimekus on Venemaa kui maailma suurima tuumariigi militaarse võimekusega võrreldes põhimõtteliselt olematu. Seetõttu pole ka põhjust arvata, et Venemaa näeks Eesti käsutuses olevates kaitseotstarbelistes relvasüsteemides märkimisväärset ohtu. Küll aga on põhjust arvata, et Venemaa käsitleb seda enda suhtes tõsise julgeolekuohuna, kui tema peamiseks geopoliitiliseks vastaseks olev USA peaks paigutama meie territooriumile oma (miks mitte ka näiliselt Eesti kaitseväele kuuluvad) ründeotstarbelised relvasüsteemid, mis võimaldaksid rünnata mh Peterburi, mh ka tuumalõhkepäid kasutades. Selle tõttu olengi veendunud, et kui Eesti laseb USA-l niisuguse programmi välja mängida, siis mitte ei kahandata meie julgeolekuriske, vaid suurendatakse neid hüppeliselt.
(3) Te olete korduvalt juhtinud tähelepanu, et NATO liitlasvägede viibimine Eestis on Venemaale provotseeriv ja see tuleks suisa panna referendumile. Miks tundub teile niivõrd ebavajalik, et Eestis viibiksid liitlassõdurid, kes oleksid valmis meid vajadusel Venemaa vastu kaitsma?
VV: Jutud sellest, kuidas NATO sõdurid hakkavad Eestit kaitsma (kuna Eesti on ju 20 aastat andnud Iraagis püüdlikult oma panuse USA vallutus- ja okupatsioonisõtta), ei ole tõsiseltvõetavad. Ukraina sõda on selgelt kinnitanud, et reaalselt ei hakkaks ükski Lääneriik Eesti suguse mikroriigi pärast maailma suurima tuumariigiga sõjalisse konflikti astuma ning vastupidise kuvandi pidevast taastootmisest kajastuvad pigem propagandistlikud eesmärgid kui tõetaotlus. Seetõttu näen nö liitlaste (ennekõike USA) vägede Eesti territooriumile paigutamist pigem Venemaale surve avaldamise ja pingete kruvimise tähenduses, millele viitasin vastuses eelmisele küsimusele.
(4) Näen, et olete viidanud korduvalt NATO laienemisele kui mingisugusele Ukraina sõja ajendile. Eestis on valdav arvamus, et sõja alustas ikkagi hullunud diktaator Vladimir Putin ning täitsa omast lollusest, provotseerimata.Mis rolli mängis NATO laienemine Ukraina sõjas? Kas te siis ei usu, et Venemaa sõja käivitas Vladimir Putini soov hävitada Ukraina, okupeerida nende territoorium ning taastada Venemaa impeerium? Kui asi on NATO laienemises, siis mida Venemaa sellega seoses seal Ukrainas täpsemalt lahendab?
VV: Kuigi on tõsi, et Venemaa algne sõjaplaan Ukrainas ei teostunud, ei saa kindlasti nõustuda, nagu oleks Putini näol tegu hulluga või nagu oleks alustatud sõda lollusest ja provotseerimata. Kahtlemata on Ukraina sõja tegelikest põhjustest rääkides oluline koht püüdlusel laiendada NATO-t kui Venemaa vastast sõjalist liitu vastu Venemaa piire – vastupidiselt Nõukogude Liidu poolt oma vägede Saksamaalt välja viimise eelduseks olnud kokkuleppele, mille kohaselt ei pidanud NATO Saksamaa piiridest ida poole laienema. Just nagu USA ei talunud Nõukogude Liidu raketibaase oma piiri taga Kuubal, nii on mõistetav, et Venemaa ei kavatse taluda USA baase oma piiridel – seda enam, et ajaloolist tausta arvestades on Ukraina Venemaa jaoks kõike muud kui lihtsalt üks piiriäärsetest aladest.
(5) “Süüria küsimuses” olete te järjepidevalt võtnud al-Assadi ja Süüria valitsuse poole. Süüria režiimi toetab teatavasti Venemaa valitsus ning Venemaa osalusel toime pandud sõjakuriteod Süürias on inimõiguste organisatsioonide poolt selgelt dokumenteeritud, niisamuti keemiarünnakud Süüria valitsuse poolt (mida te eitate). Prantsusmaa on väljastanud al-Assadi vahistamismääruse. Miks te usute, et õigus on Süüria kodusõjas just Venemaa poolt toetatud Al-Assadi režiimil, kelle sõjakuritegude nimekiri on muljetavaldav? Mitu keemiarünnakut on toimunud Süürias ja kes need toime pani?
VV: Mina ei püüa valida geopoliitiliste sündmuste analüüsimisel pooli, vaid üritan mõista, kuidas asjad reaalselt on, lähtudes mulle olulisest ideaalist, et rahvusvahelistes suhetes valitseksid mitte domineerimispüüdlused, vaid koostööle ja rahule rajatud suhted. Küsimusele sellest, mitu keemiarünnakut on Süüria valitsusväed toime pannud, ei oska ma vastata, kuna ma ei ole sellesse küsimusse piisavalt põhjalikult süvenenud. Küll aga olen näinud, kuidas jõuliste infooperatsioonidega on püütud Süüria valitsusele omistada keemiarünnakuid, ilma et oleks esitatud tõendid, mis süüdistust veenvalt põhistaksid. Kui tahta aga rääkida Süüria konfliktist adekvaatselt, peab alustama tunduvalt kaugemalt ning mitte sulgema silmi USA väga olulise rolli suhtes kõnealuses konfliktis, mis lähtus ilmselgest püüdlusest kukutada Süüria valitsus.
(6) Kas Venemaal oli õigus sekkuda Ida-Ukrainasse aastal 2014? Kas nad sekkusid?
VV: Sellele küsimusele ei ole lihtne kolme lausega vastata, kuna arvesse tuleb võtta mitmeid reeglina mahavaikitud kriitilise tähtsusega faktoreid, mh 2014. aastal USA osalusel Kiievis ellu viidud riigipööret ja selle kaudu Venemaa suhtes vaenuliku valitsuse võimule upitamist. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole ühelgi riigil õigust teise siseasjadesse sekkuda, aga ilmselgelt ei kehti see reegel vaid Venemaa suhtes. Väär on sulgeda silmad fakti ees, et pärast Teist maailmasõda on USA teiste riikide siseasjadesse sekkunud konkurentsitult ulatuslikumalt ja jõulisemalt kui ükski teine riik, seda nii sõjaliste kui ka muude vahenditega (põhjustades sealjuures kaugelt suurema hulga inimeste hukkumise kui keegi teine), ning olulises osas on selline sekkumine ka Ukraina olukorra taustaks.
(7) Veel märtsis 2022 leidsite, et Venemaa on liikunud Ukrainas teadlikult aeglaselt, et vältida kahju tsiviilelanikele. Kas te usute siiani, et Venemaa on üritanud natukenegi selle sõja vältel vältida tsiviilelanike tapmist? Kas te siis ei arva, et Venemaa justnimelt teadlikult tsiviilelanikke tapabki?
VV: Paraku pannakse kõigis sõdades toime tsiviilelanike vastaseid kuritegusid, ent samas on selge, et kui Venemaa seda soovinuks, oleks Ukrainas peetud sõda viisil, millega kaasnenuks tsiviilisikutele mõõtmatult suurem kahju. Muu hulgas annab sellest tunnistust tõsiasi, et ÜRO andmetel on rohkem kui kahe aasta jooksul hukkunud Ukraina sõjas vähem kui 600 last, samal ajal kui Iisraeli rünnakute tagajärjel hukkus Gaza sektoris viie kuu ehk ligikaudu viis korda lühema perioodi jooksul ca 13 000 last. Just samuti põhjustas USA Iraagi vastu agressiooni toime pannes tsiviilisikutele mitme suurusjärgu võrra suuremat kahju kui Venemaa on seda Ukrainas teinud.
(8) Läbi Ukraina sõja olete juhtinud tähelepanu “Eesti stratcomi-le” kui millelegi põlastusväärsele. Näiteks on teile pinnuks silmas sõjablogija Rainer Saksa kunagine tegevus Eesti luureülemana; Meelis Oidsalu tegevus kaitseministeeriumi ametnikuna ning olete ka minusuguseid ajakirjanikke nimetanud stratcomi tegelaseks või suisa “süüdistanud” Eesti julgeolekuteenistuste huvides tegutsemises (täitsa ise muide olen tulnud selle peale, et Venemaa on paha ja Eesti on hea). Miks teid häirib see, kui keegi on töötanud Eesti julgeoleku teenistuses ja teenindanud seeläbi Eesti julgeolekuhuvisid? Kas Eesti julgeolek on kuidagi väär eesmärk, mida teenida?
VV: Minu kindla veendumuse kohaselt nö peavoolumeedia näol Eestis vaba ja sõltumatut ajakirjandust ei eksisteeri ning sellena esitletud (ulatuslikku valitsuse rahalist toetust nautivad) meediaväljaanded on tihedalt riikliku stratkomiga läbikasvanud, moodustades ühtse propagandasüsteemi, mille kaudu avalikkusega pidevalt manipuleeritakse. Asjaolu, et meediaväljaanded kajastavad pea igapäevaselt sõltumatu julgeolekueksperdina näiteks endist luurejuhti Rainer Saksa, kes on palju kordi (vt nt siit või siit) väljendanud lausa absurdselt ebatõeseid seisukohti (mh rääkides sellest, kuidas ilmselt lasi Venemaa ise oma Nord Stream torujuhtmed õhku ja vaikides samal ajal maha, et seda oli eelnevalt korduvalt lubanud teha USA), näitab ilmekalt, et vahendatakse teadlikult ja tahtlikult valelikku propagandanarratiivi, mitte ei püüelda tõe kajastamise poole. Kahtlemata on oluline seista Eesti julgeoleku eest, aga seda ei või teha avalikkusele süstemaatiliselt valetades ja muul moel avalikkusega manipuleerides.
