Meedia on võtnud riigikogu liikmete kuluhüvitised teravdatud tähelepanu alla, nagu seda ikka ja jälle on tehtud. Minu (kui riigikogu liikme) vaatepunktist on see üksnes tervitatav. Kokkuvõtlikult öeldes olen seda meelt, et kuluhüvitised on nähtusena põhimõtteliselt põhjendatud, aga loomulikult tuleb neid kasutada üksnes riigikogu liikme tööga seonduvate kulude katteks, mistõttu tuleb ka kontrollida, et see reaalselt nii oleks.
Mida tuleks aga meedial ja teistel kuluhüvitiste kasutamist kriitiliselt analüüsides silmas pidada, on mitte ainult see, kui palju on keegi kuluhüvitisi kasutanud, vaid ka (ja ennekõike) see, milleks neid on kasutatud. Kui kuluhüvitistega susserdatakse endale palgalisa tegemiseks, on see loomulikult taunimisväärne. Samas on raske leida midagi positiivset selles, kui riigikogu liige küll ei kasuta kuluhüvitisi, aga samas on passiivne ja ei võta ette midagi asjalikku, millega seonduvalt võiks üldse hüvitamisele kvalifitseeruvad kulud tekkida. Kui riigikogu liige kasutab aga päris palju kuluhüvitisi, ent põhjendatult selleks, et täita oma kohustusi riigikogu liikmena võimalikult sisukalt ja hästi, siis on see üksnes positiivne.
Näiteks mina olen meedias avaldatu kohaselt kasutanud poole aasta jooksul kuluhüvitisi 3904 euro ulatuses, aga ca 3/4 sellest on läinud parlamendi sõprusrühma väga sisukaks visiidiks Ungarisse, meie fraktsiooni poolt riigikohtusse pöördumisega seonduvalt esitatud advokaadiarvete tasumiseks (arved jaotusid ja jaotuvad jätkuvalt fraktsiooni liikmete vahel), riigikogus noortele suunatud seminari korraldamiseks ning visiitkaartide ja muude bürootarvete soetamiseks.
Tõsi, ca 150 euro eest kuus olen riigikogu poolt spetsiaalselt selleks antud Alexela kaarti kasutades tasunud ka kütuse eest, kuna sõidan reaalselt Toompeale tööle Raplamaalt (edasi-tagasi ca 75 km, koos tavapäraste põigetega rohkem), aga autot ma kuluhüvitiste eest ei liisi ja väljaspool kuluhüvitisi riigikogu kulul Tallinnas korterit ka ei rendi (olgugi, et seadus lubaks seda teha). Oma algselt uskumatult plassi ja kõledat riigikogu kabinetti olen samas elementaarselt rahuldaval esteetilisel tasemel sisustanud oma kulude ja kirjadega (välja on saanud vahetatud nii kirjutuslaud, kirjutuslaua tool, monitor, vaip kui ka diivanilaud, lisaks on saanud soetatud tugitoolid, laua- ja põrandalamp ning riigilipp).
Edaspidi tahaksin kasutada kuluhüvitisi muu hulgas selleks, et kaasata oluliste eelnõude ja seletuskirjade väljatöötamiseks ning selleks tarviliku taustaanalüüsi tegemiseks asjalikku professionaalset abi. Olukorras, kus riigikogu liikmetel ei ole enam assistente (kunagi oli, aga sedagi võimalust kuritarvitati) ning kus ka riigikogu liikmele kättesaadav fraktsiooni nõunike sisulise töö ressurss on väga piiratud, on see minu hinnangul hea näide kuluhüvitiste eesmärgipärasest, igati põhjendatud kasutamisest – seda enam, et riigikogu liikmena on tähelepanu vajavaid asju kole palju ning võimalusi olulistesse asjadesse kohaseks süvenemiseks napib (eriti palju aega nõudva obstruktsiooni tingimustes). Sama võib öelda masspostituse ja muude materjalide kohta, mille plaanin aasta lõpus ja ehk ka jooksvalt teha, et anda valijatele seni riigikogus nähtust-tehtust ülevaadet.
Kokkuvõtteks võib korrata, et peamise tähtsusega on see, kas kuluhüvitisi kasutatakse ausameelselt või mitte ning et seetõttu on ka positiivne, et meedia teostab nende kasutamise eesmärgipärasuse üle distsiplineerivat järelevalvet (olgugi, et sedagi tuleks teha ausameelselt, kõigi fraktsioonide suhtes samaväärse kriitilisusega). Igal juhul peaks olema ilmselge, et kui parteid tahavad loota rahva laiemale usaldusele ja toetusele, peavad nad kandma hoolt, et nende fraktsioonide saadikud ei kuritarvitaks maksumaksjate raha. Küsimus on mitte niivõrd konkreetsetes summades, vaid põhimõttes. Ükskõik kui õigete põhimõtete eest seistakse, kui head tööd sisulises plaanis tehakse ning kui palju pingutatakse – kui erakonna kuvand ei ole moraalselt usaldusväärne, siis pole põhjust rahva laiemale toetusele loota.
