Eile kirjutasin oma pöördumisest riigikohtu poole, kus palusin selgitada, kuidas peab riigikohus võimalikuks kuulutada oma otsus koroonapasside süsteemi põhiseaduslikkuse küsimuses alles 1. novembril, olgugi et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) on selgelt fikseeritud 4-kuuline menetlustähtaeg, mis lõppeb 7. oktoobril.
Peagi pärast selle artikli esile toomist laekus riigikohtu pressiesindaja Arno Põderilt ka vastus minu kirjale, kus selle küsimuse püstitasin. Toon selle vastuse siin muutmata kujul esile.
Tere!
Kahjuks polnud võimalik teile eile kohe vastata, sest õigusemõistmise nädalaga seoses toimusid mitmed üritused.
Vastuseks:
Otsuse tegemise aja otsustab konkreetne kohtukoosseis, arvestades menetlusosaliste vastamiseks ja õigusküsimuse läbitöötamiseks vajalikku aega. Kahjuks ei ole alati võimalik mahutada seda kõike nelja kuu sisse.
Suhteliselt lakoonilise menetlusseadustikuna ei reguleeri PSJKS kohtumenetlust ammendavalt. Kooskõlas väljakujunenud praktikaga täidab Riigikohus PSJKS lüngad analoogia alusel teiste menetlusseadustikega (TsüS § 4). Nii TsMS § 452 kui ka HKMS § 173 näevad ette võimaluse lükata otsuse tegemine edasi mõjuval põhjusel, eelkõige asja eriti suure mahu või erilise keerukuse tõttu.
Praegusel juhul on halduskohtu taotluse mahtu ja selles tõstatatud põhimõttelisi küsimusi arvestades ilmselgelt sedalaadi asjaga tegemist. Seetõttu oli menetlusosalistele tarvis anda täiendav aeg kohtule vastamiseks ning menetlusosaliste seisukohtade nõuetekohaseks analüüsiks. Kohtumenetluse kiirus on Riigikohtu jaoks oluline, kuid menetluse kiirendamine ei saa toimuda menetlusosaliste õiguste ja lahendi sisulise kvaliteedi arvelt. Jäiga, pikendamist mittevõimaldava tähtaja kehtestamine põhiseaduslikkuse järelevalve asjades ei pruugiks tagada õiguskaitse tõhusust ja võiks osutuda põhiseadusvastaseks.
Seepärast tõlgendab Riigikohus PSJKS § 13 koostoimes TsMS § 452 lg-ga 4 ja HKMS § 173 lg-ga 3 nii, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas võib mõjuval põhjusel teha kohtuotsuse teatavaks üldreeglina kehtivast tähtajast hiljem.
(Vt ka PSJKS-i kommenteeritud väljaandes § 13 kommentaar 1.1.)
Parimate soovidega
Arno Põder
pressiesindaja
Omalt poolt saatsin sellele järgmise vastuse, kus väljendasin imestust selle üle, millise kergusega seadusandja poolt väga konkreetselt seadusesse kirja pandud menetlustähtaegu ignoreeritakse.
Tere!
Tänan vastuse eest!
Riigikohtu tõlgendus paneb samas kulmu kergitama. Kui seaduses on sätestatud konkreetne ja ühemõtteline menetluse tähtaeg, ilma eranditeta, siis on kohtu poolt veider hakata selle tähtaja rikkumise korral rääkima, et me tõlgendame asja nii, et tegelikult see tähtaeg meile ei kehtigi. Eriti veider on, kui nii käitub konstitutsioonikohtuna toimiv riigikohus, õigustades seaduses kirja pandu eiramist sealjuures jutuga sellest, et seadusesse kirja pandud tähtaeg, mida rikutakse, ei pruugi üldse olla põhiseadusega kooskõlas – teadmises, et ise ollakse ainsana positsioonis, kus saab õigusakte või nende osi põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutada ja ühtlasi ollakse positsioonis, kus õigust saab rikkuda ilma, et oleks ühtegi kõrgemal seisvat organit, mis saaks õigusrikkumise tuvastada.
Minu arusaamise kohaselt on seadusandja tahe seaduses (PSJKS-i §-s 13) selgelt väljendatud ja kui riigikohus leiab, et seadusandja poolt sätestatu on põhiseadusega vastuolus, siis tuleks vastav säte kuulutada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuni seda ei ole tehtud, peaks lähtuma eeldusest, et vastav säte on kehtiv ja riigikohtule siduv. Kui seadusandja tahtnuks PSJKS-i kirjutada, sarnaselt TsMS-ile ja HKMS-ile, et teatud juhtudel võib selgelt määratletud menetluse tähtaega pikendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kui seda aga tehtud ei ole, siis tuleb lähtuda eeldusest, et nii on toimitud kaalukatel põhjustel, mille hulka võib kõigi eelduste kohaselt arvata ka kaalutluse, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlused peavad saama peetud kolmandiku aastaga sel põhjusel, et kehtestatud õiguse põhiseadusele vastavuse küsimused peavad oma eriti suure kaalu tõttu saama operatiivselt lahendatud ega tohi jääda venima.
Lugupidamisega
Varro Vooglaid
Tõele au andes pean tunnistama, et ma ei ole kohtumenetluse asjatundja ja seetõttu ei pruugi minu hinnang kujunenud olukorrale olla tingimata ainuõige (mul ei ole ka operatiivset ligipääsu riigikohtu pressiesindaja poolt viidatud PSJKS-i kommenteeritud väljaandele).
Mulle teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes jääb aga tõepoolest kujunenud olukorrast üpris näotu mulje. Kokkuvõtlikult öeldes paistab, et riigikohus suhtub seadusandja poolt tema enda suhtes kehtestatud piirangutesse väga kergekäeliselt ja ei näe mingit probleemi täpselt kirja pandud menetlustähtaegade ignoreerimises, kui seda parasjagu mugavaks peetakse.
Olukord on eriti näotu, kuna riigikohus teab, et puudub põhiseaduslik institutsioon, millel oleks pädevus hinnata, kas riigikohtu poolt seaduses sätestatud menetlustähtaja ületamine kujutab endast õigusrikkumist või mitte.
Muidugi on sellises karistamatuse positsioonis olles väga mugav seadust eirata. Aga just sel põhjusel peaks riigikohus ise järgima seadustesse kirja pandut äärmusliku täpsusega ja tõlgendama seadust pigem viisil, mis kitsenab riigikohtu tegevusvabadust, mitte viisil, mis seda laiendab. Ütlematagi on selge, et kehtiva õiguse järgimises peaks kõrgeim kohus andma ülejäänud ühiskonnale head, mitte halba eeskuju.
Vt samal teemal:
