Skip to main content
Artiklid

Valitsus on kohustatud kaitsma lapsi porno eest

By 7. detsember 2023Kommentaare pole

Eestis kehtivates seadustes on sätestatud, et just nagu ei tohi teha alaealistele vabalt kättesaadavaks alkohoolseid jooke ja tubakatooteid, nii ei tohi võimaldada neile ka vaba ligipääsu pornograafiale.

Nimelt kehtestab lastekaitseseadus (vt paragrahv 25), et “pornograafilise sisuga esemete, trükiste ja filmide tootmine, demonstreerimine ja levitamine lastele on keelatud”. Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduses (vt paragrahv 3) on täpsustavalt lisatud, et “pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste levitamisel väljaspool spetsialiseeritud tegevuskohta peab pakkumine olema korraldatud viisil, mis ei võimalda alaealisel teosega tutvuda.”

Ometi on Eestis väldanud pikka aega selle regulatsiooniga jämedas vastuolus olev olukord, kus tohutu kogus pornograafilisi materjale on lastele ja noortele veebi teel ilma igasuguse vanusepiiranguta täiesti vabalt kättesaadavad. Seetõttu on porno tarbimine isegi algkooliealiste laste ja noorte (eriti muidugi poiste) seas ka kahetsusväärselt laialt levinud, kusjuures jutt käib äärmiselt vulgaarsetest materjalidest, mis sisaldavad mh rohkelt naiste vastast vägivalda.

Parimal juhul on pornolehtede avalehel küsitud, kas külastaja on vähemalt 18-aastane. Aga seda, et lehel sisalduvale pornograafilisele sisule pääseb ligi vaid „jah“-nupule vajutades, ilma vähimagi reaalse vanusekontrollita, ei saa kindlasti pidada seaduses sätestatud nõude täitmiseks. Vastasel juhul peaksime nõustuma ka sellega, et alkoholi müümiseks kehtestatud vanusekontroll on rahuldavalt teostatud, kui alaealine ütleb poemüüjale, et ta on täisealine, seda kuidagi tõendamata.

Seejuures pole raske mõista, miks on seadustesse kirjutatud, et pornograafilisi materjale ei tohi teha alaealistele kättesaadavaks. Porno tarbimine omab sügavalt kahjulikku mõju kogu ühiskonnale, eriti abielulistele ja perekondlikele suhetele. Ent alles kujunemisjärgus olevate laste ja noorte kokkupuuted pornoga võivad põhjustada raskelt kahjulikke tagajärgi nende vaimses, kõlbelises ja sotsiaalses arengus.

Sellistest tagajärgedest rääkides võib tuua välja näiteks arusaamise sügava väärastumise seksuaalsuhete tähendusest, ennekõike ebatervete ootuste kujunemise seksuaalsuhete ning laiemalt abieluliste ja perekondlike suhete osas, samuti naiste suhtes alandavate stereotüüpide kujunemise, vägivaldsete käitumismustrite leviku ning raskekujulise sõltuvuskäitumise tekkimise ja süvenemise.

Tõepoolest, paljud uuringud on näidanud, et kui teismelised poisid tarbivad pornot, mis kätkeb sageli naiste alandamist, kuritarvitamist ja piinamist, siis mõjutab see nende endi tulevast käitumist. Ilmselgelt ei ole niisugune mõju positiivne ega loo eeldusi tervete, kestvate ja naiste suhtes lugupidavate perekondlike suhete loomiseks. Vastupidi, kujunevad välja alushoiakud, mille kohaselt on naised meeste seksuaalsete ihade rahuldamise objektid, mitte hoolimist, pühendumist ja armastust väärivad ja igatsevad isikud.

Hiljuti juhtisin sellele probleemile riigikogus ka peaminister Kaja Kallase tähelepanu ning ta tunnistas, et probleem on reaalne ja tõsine. Sama kinnitas minu küsimustele vastates sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ometi andsid mõlemad mõista, et valitsusel ei olevat võimalik selle probleemi osas midagi ette võtta ning mulle teadaolevalt pole ka püütud asuda lahendusi otsima.

Ilmselgelt ei tohi lasta sellisel seadusevastasel olukorral segamatult edasi kesta, sest kehtivate seaduste jõustamine on valitsuse seaduslik kohustus, mida ei ole lubatav jätta täitmata või täita valikuliselt. Väited, et valitsusel ei ole võimalik seaduses sätestatud nõuete järgimise tagamiseks midagi teha, on alusetud. Tegelikult on valitsusel võimalik rakendada tõhusaid meetmeid sarnaselt sellele, kuidas on toimitud mitmel pool mujal maailmas. Näiteks on mitmetes USA osariikides (Louisiana, Virginia, Mississippi jt) võetud vastu seadused, mille kohaselt ei või nende territooriumil teha avalikult kättesaadavaks pornograafilisi veebilehti, kui kasutajad ei pea neile ligipääsemiseks läbima (isikut tõendava dokumendi alusel) reaalselt vanusekontrolli. 

Põhimõtteliselt samasugust lahendust on asunud kehtestama mitmed Euroopa riigid, tõestades seeläbi, et probleemi ignoreerimist ei saa õigustada Euroopa Liidu õigusest tulenevate piirangutega. Näiteks Prantsusmaal kehtestas seadusandja hiljuti sarnased nõuded ning riigi kõrgeim kohus kinnitas oma otsusega nende meetmete õiguspärasust. Eesti puhul saaks sarnane süsteem toimida ka ID-kaardi, Mobiili-ID või Smart-ID-ga autentimise kaudu. Vastavaid lahendusi kasutusele võttes võiks Eestist saadaEuroopas teenäitaja.

Juhul, kui pornolehed ei ole nõus vanusekontrolli rakendust lehele ligipääsemiseks sisse seadma, võib kaaluda ka teisi lahendusi – näiteks, et Eesti Vabariigi territooriumil on vastavad leheküljed laste ja teiste alaealiste kaitsmiseks vaikimisi kõigile suletud, aga täisealised isikud võivad lasta oma internetiteenuse pakkujal need endale avada või teha seda iseteeninduskeskkonnas.

Argument, et niisugustel lahendustel oleks piiratud mõju, kuna VPN-süsteeme kasutades on neist võimalik mööda hiilida, ei ole veenev, sest rakendamist väärivad abinõud ka siis, kui need probleemi täielikult ei lahenda, ent leevendavad seda, piirates märkimisväärselt alaealiste võimalust pornole ligi pääseda.

Kindlasti tasub teiste riikide kogemusi analüüsides kaaluda, millised meetmeid oleks Eestis kõige mõistlikum kasutusele võtta. Vaidlust ei saa aga olla selle üle, et kui meie riigis on laste kaitsmiseks seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt ei tohi pornograafilisi materjale alaealistele kättesaadavaks teha, siis peab valitsus kandma hoolt, et seda korda ka reaalselt järgitaks. Vastasel juhul taandatakse kehtiv seadus tühjaks sõnakõlksuks.

Muu hulgas tuleks pornograafiliste materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemise eest näha ette piisavalt suured rahalised karistused, mis mõjutaksid vastavate veebilehtede omanikke seadusest reaalselt kinni pidama. Kahtlemata oleks omal kohal ka vanematele ja õpetajatele suunatud riiklikud teavituskampaaniad, millega hoiatataks porno kahjulike mõjude eest ning antaks ka juhised, kuidas aidata omapoolsete sammudega noori nende ohtude eest kaitsta.

Lõpuks on küsimus selles, kas Eesti on riik, kus laste heaolu tagamist käsitletakse prioriteedina või ei ole. Igal juhul paneb lapse õiguste konventsioon (vt artikkel 3), mille osapooleks Eesti Vabariik on, riikidele kohustuse seada igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes lapse huvid esikohale. Just sellest põhimõttest, mida on rõhutatud ka lastekaitseseaduses (vt artikkel 5), tulekski kõnealuse probleemi lahendamisel juhinduda.

Ühtlasi tasuks hakata mõtlema sellele, millised on massilise pornotarbimise mõjud mitte ainult alaealistele, vaid meie ühiskonnale laiemalt – ennekõike abielulistele ja perekondlikele suhetele, aga ka naiste väärikusele ja heaolule – ning kas nende kahjude ulatust silmas pidades on põhjendatud lubada pornot vabalt levitada. Sellele tasub mõelda teadmises, et põhiseaduse kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all (vt paragrahv 27). 

Porno levitamise õigustamine sõnavabadusega on valelik ja küüniline. Aga puhuks, kui seda siiski tehakse, onpõhiseaduses nähtud ette võimalus piirata sõnavabadust kõlbluse ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks(vt paragrahv 45). Kõnealuses kontekstis oleks selle võimaluse kasutamine vägagi põhjendatud – mh teadmises, et pornotööstus on tihedalt seotud inimkaubandusega.

Artikkel avaldati algselt ajalehes Postimees.

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.