Seekordses otsesaates kommenteerin Postimehe vanemtoimetaja ja Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõu Priit Pulleritsu püüdlusi tuvastada rahvavaenlasi, paljastada neid ning panna nad avalikku häbiposti, kuna nad ei ole andnud Ukraina sõjaga seonduvalt esitatud küsimustele rahuldavaks arvatud vastuseid.
Nimelt kahtlustab Pullerits oma artiklis pealkirjaga “Kes vaikib sõja teemal, see reedab” riigikogu liiget ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti abikaasat Anastassia Kovalenko-Kõlvartit reeturiks olemises, kuna ta küll ütleb, et sõda Ukrainas on vastuvõetamatu, aga ei väljenda sõja suhtes nõutud tasemel viha ja vastikust. Ehk siis probleemiks ei ole see, et seisukohad on arvatud valeks, vaid see, et seisukohtade väljendamine on arvatud ebapiisavalt kirglikuks.
Selline tegevus on sügavalt eemaletõukav ja annab tunnistust süngetest, kõike muud kui vabale ühiskonnale omastest ideoloogilistest ja poliitilistest suundumustest. Meenuvad George Orwelli romaanis “1984” kirjeldatud, kõigile kohustuslikud vihkamisminutid. Samuti nähtuvad Pulleritsu käitumisest topeltstandardid, sest tema ise ei ole kunagi olnud suuteline moraalselt samavõrd tülgastavat, enam kui miljoni hukkunuga päädinud USA agressiooni Iraagis isegi mitte vastuvõetamatuks nimetama.
Ühtlasi võib lisaks saates räägitule mainida ära iseenesest tähelepanuväärse tõsiasja, et sellest, kui suurt viha keegi Venemaa sõjategevuse suhtes väljendab ja kui palju vastikust ta välja näitab, ei sõltu vähimalgi määral, milline saab olema sõja lõpp. Pigem teenib kellegi poolt (sageli isegi vulgaarsusteni jõudva) maksimaalse viha ja vastikustunde väljanäitamine eesmärki tõestada kõigile, kui hooliv ja õigete hoiakutega inimene ollakse. Ehk käitumise taustaks olevas motivatsioonis ei ole keskseks mitte sõjale hinnangu andmine, vaid pigem eneseupitamine (n-ö virtue signalling).
Selle teemaga seonduvalt peatun saates põgusalt ka minuni jõudnud infol, mille kohaselt paistab ka Politsei- ja Piirivalveamet kaardistavat rahvavaenlasi. Nimelt ilmneb, et PPA peab relvalubade pikendamisega seonduvalt problemaatiliseks, kui keegi on jaganud minu Facebooki postitusi – justkui see teeks inimestest kuidagi ühiskonnaohtliku elemendi või tingiks vajaduse rakendada nende suhtes teravdatud tähelepanu.
Saate lõpus räägin ka tõsiasjast, et üleskutse toetada SAPTK õiguskeskuse töö jätkamist ei ole paraku pälvinud loodetud reaktsiooni, mistõttu peame jätma vajaliku rahalise toetuse leidmiseni mitmed kavandatud olulised ettevõtmised, nagu näiteks koroonakomitee töö käivitamise, ootele.
