Veel 30 aastat tagasi ei olnud Eesti ühiskonnas vähimatki põhjust pidada arutelu selle üle, mis on abielu ja mis on perekond. Nende institutsioonide tähendus, st tõde abielu ja perekonna kohta oli praktiliselt kõigile üheselt mõistetav. Arusaamine, et inimloomusest tulenevalt on abielu ja perekonna mõistete keskmes mehe ja naise liit, oli elementaarne. Mõisteti, et tegu on ühiskonna loomulike alusinstitutsioonidega, mis ehituvad ümber inimelu edasiandmise, st laste saamise ja kasvatamise reaalsuse ning sellega kaasneva vastutuse ja väärikuse.
Tänaseks on aga abielu ja perekonna tähendusest saanud valusate ideoloogiliste kokkupõrgete tallermaa, sügavalt ühiskonda lõhestav küsimus, mis lahutab sõpru ja tekitab lahkhelisid perekondadeski. Pärast aastakümneid väldanud massiivset ideoloogilist propagandat arvavad paljud, et abielu võib olla mistahes liit, perekond mistahes kooslus. Kadunud on võime teha vahet perekonnal ja leibkonnal, just nagu ka armastusel ja ihal. Mitte üksnes ei nähta enam mehe ja naise eluandva potentsiaaliga vastastikust täiendavust abielu ja perekonna institutsioonide tuumana, vaid seda ei peeta abielust ja perekonnast rääkides üldse oluliseks. Selle asemel on esiplaanile tõstetud indiviidi eneseteostuse ja enesemääratlemise vabadus ning tema väidetav õigus nõuda kõigilt teistelt selle vabaduse aktsepteerimist, ka ühiskonna alusinstitutsioonide tähendusest lahtiütlemise hinnaga.
Selle vaimu väljendusena avaldas isegi peaminister hiljuti perekonna tähendust puudutavale küsimusele vastates arvamust, et perekond on iga inimkooslus, mis end ise sedasi määratleb, ning et ka kehtiv õigus peab lähtuma sellest arusaamast. Samas vaimus räägitakse ülikoolideski, et mees on iga inimene, kes peab end meheks, naine aga iga inimene, kes peab end naiseks. Ka antud küsimusega seonduvalt tehakse ettevalmistusi kehtiva õiguse ümberkujundamiseks viisil, et see võimaldaks taolist enesemääratlust ka õiguslikult teostada. Seejuures mõistavad kõik vähegi kainelt mõtlevad ja ausad inimesed, et reaalselt ei saa keegi oma sugu muuta – just samuti, nagu keegi ei saa muuta oma vanust, rassi või liiki. Aga see pole oluline, sest uuel ajal loovad inimesed ise sõnade tähendust ja konstrueerivad sõnade taga olevat reaalsust vastavalt oma suvale. Selle asemel, et alluda reaalsusele, püütakse allutada reaalsust endale, nähes selles ekslikult vabadust.
Kui arvestatav osa ühiskonnast võtab eelnevalt kirjeldatud vaated omaks ja isegi seadusandlikku võimu teostatakse neist vaadetest lähtuvalt, on sõnad minetanud tähenduse – kaotanud sideme reaalsusega, lakanud olemast reaalsuse keelelisteks tähistajateks. Lahtiseotuna tõest, reaalsusest on keel kaotanud tähenduse ja seega ka oma kommunikatiivse funktsiooni. Seetõttu elame suure segaduse ajastul, mida ei iseloomusta miski kokkuvõtlikumalt kui inimeseks olemise tähenduse mõistmise hääbumine, suutmatus või koguni soovimatus inimeseks olemise tähendust mõista.
Ootuspäraselt on sellistes tingimustes kadunud ühine arusaamine kõigist ühiskondliku elu korraldamise seisukohast olulistest mõistetest, alates õiglusest, riigist ja poliitikast ning lõpetades vabaduse, armastuse ja inimeseks olemisega. Olukord on tuttav Vanas Testamendis esitatud Paabeli torni loost ning sarnaselt seal kirjeldatule sillutab see teed ühiskonna lagunemisele. Jah, ajalugu on tõestanud rohkem kui piisavalt, et ideedel on tagajärjed ja halbadel ideedel on halvad, sageli lausa katastroofilised tagajärjed.
Tähenduste kadumise protsess on kahtlemata traagiline, sest ühes olemise mõtestatuse taandumisega taandub ka keskne osa inimeseks olemisest. On ju inimlik elu, erinevalt loomsest elust, just mõtestatud, tähenduslik elu. Kuivõrd inimene on ratsionaalse hingega olend, kes peab oma loomuse kohaselt mõistust kasutades otsima tõde ja vaba tahet kasutades valima elu kooskõlas tõega, elab ta mõtestamata elu elades sõna otseses mõttes ebainimlikult. Just nimelt ebainimlikult, mitte loomalikult, sest loomad polegi oma loomusest tulenevalt kutsutud mõtestatud elu elama.
Samas on tähenduse taandumine meie ajastul ootuspärane, isegi loogiliselt paratamatu. Kui inimeseks olemise keskmest kaob tõe kategooria – ja sel protsessil on teatavasti sajandite pikkune religioosne ja filosoofiline kujunemislugu –, siis kaob paratamatult ka tugipunkt olemise mõtestamiseks, selle tähenduse mõistmiseks. Seades inimese tõe kriteeriumiks, selle mõõdupuuks, hävitatakse paratamatult tõe kategooria. Ehk öelda, et igaühel on oma tõde, tähendab tõde eitada. Sest tõde on tõde vaid eeldusel, et see on absoluut ja seisab sõltumatult sellest, mida keegi tõeks arvab. Nii lõikavad relativism ja sellest lähtuv subjektivism inimese ära suhtest transtsendentse maailmaga. Toimub mõistuse sulgumine, mis omakorda toob kaasa inimeseks olemise mõtte kaotamise.
Selle asemel, et avastada tõde otsides olemise tähendus ja seega ka oma elu mõte, oodatakse nüüdisajal inimeselt justkui Jumala rolli asumist, ise kõige oleva mõtestamist. Jumala rolli täitmine ja sellega kaasneva raskuse kandmine ei ole aga inimesele jõukohane, mistõttu on kõnealusel protsessil kurvad tagajärjed. Seades end tõe kriteeriumiks, avastab inimene peagi end lõpututest vastuoludest teistega, kes lähtuvad olemise mõtestamisel samast eeldusest. Inimese lootus saada Jumalaks, kõigele olevale mõtte andjaks, päädib tegelikult vastupidisega – mõtestamata elu ning sellest lähtuva meeleheitega. Inimesest saab enesele vangla, sest tõest lahutatuna pole ta iseendale piisav.
Asudes niisuguses kultuurilises kontekstis rääkima abielu ja perekonna tähendusest, tekib kiiresti lootusetuse tunne. Kui kultuurilisest kliimast tulenevaks eelduseks on relativistlik veendumus, et mitte millelgi ei ole tähendust iseseisvalt, st sõltumatuna sellest, millise tähenduse keegi sellele omistab, siis ei olegi võimalik jõuda muule järeldusele kui see, et abielu ja perekond võivad tähendada mida iganes. Sellisel juhul võivad ka mehed rasestuda ja olla emad, just nagu ka naised kasvatada habet ja olla isad. Pole ühtki põhjust, miks abielluda ei võiks mehed omavahel ja naised omavahel, miks mitte ka isad poegadega ja emad tütardega. Kui igaühel on „oma tõde“, siis on igaühel „oma tõde“ ka abielu ja perekonna kohta.
Loodetavasti tuleb aeg, mil meie ühiskonnas heidetakse relativism ja subjektivism kui intellektuaalset halvatust põhjustavad haigused kõrvale ning naastakse terve mõistuse ja seeläbi ka terve suhte juurde reaalsusega, mille keskmes on austus tõe vastu – st inimeste alandlik arusaam oma kohast universumi igavikulises korras ja elamine sellega kooskõlaliselt. Kui see juhtub, taastub ühiskonnas kindlasti ka arusaamine abielust ja perekonnast, samuti nendega lahutamatult seotud voorustest, nagu armastus, pühendumine, eneseandmine, teenimine, puhtus ja truudus. Siis naaseb ka õigussüsteem selle arusaamise juurde. Seniks tuleb aga loota ja palvetada, et hullumeelsuse ajastu mööduks võimalikult kiiresti.
Artikkel ilmus algselt 17.02.2024 Postimehe lisas “Tähenduse teejuhid”.
Vt samal teemal SAPTK käsitlust “Perekond – rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus”:
