Täna, 1. jaanuaril 2024 on siis esimene päev, mil Eestis saab sõlmida abielu samast soost isikute vahel, sest jõustub 19. juunil toimunud riigikogu erakorralisel istungil valetajate koalitsiooni poolt abieluvõrdsuse valeliku retoorika saatel ja valitsuse usaldusküsimusega seotuna parlamendist läbi surutud ning 26. juunil president Alar Karise poolt küsimusi esitamata välja kuulutatud perekonnaseaduse muutmise seadus.
Seega on peamiselt USA ja Euroopa Liidu ning Sorose käepikendusena tegutsevate “kodanikuühenduste” poolt aastaid väldanud “läänelike väärtuste” pealesurumise viljana saanud Eesti Vabariigist ametlikult Eesti Homoriik. Kaja Kallase poolt 2021. aasta sügisel täie enesekindusega räägitu, et abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmiseks referendumi korraldamine on täiesti mõttetu, kuna Eestis pole ühtki poliitilist jõudu, mis sooviks abielu tähendust ümber kirjutada, on paljastunud labase valetamisena.
Kindlasti on täna suur pidupäev väikesele revolutsioonilisele seltskonnale, mis püüab meie ühiskonda radikaalselt ümber kujundada, lõhkudes selleks maha iganenuks kuulutatud tavad, traditsioonid ja normid. Inimestele, kes austavad tõde inimese, abielu ja perekonna kohta, on see aga, risti vastupidiselt, tume ja sünge päev, mis kujutab endast olulist verstaposti meie ühiskonna moraalses allakäigus ja lagunemises.
Sarnaselt inimelu pühadusele on perekonna ideaali aluseks olev abielu ideaal üks olulisemaid moraalseid ideaale, millele ühiskond tugineb. Mitte ilmaasjata ei toonita põhiseadus paragrahvis 27, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Nüüd siis on abielu ideaal ja sellele tuginev perekonna ideaal Eesti Vabariigi nimel põhiseaduses sätestatule vilistades ametlikult ära rüvetatud, kusjuures äraspidisel kombel esitletakse niisugust ühiskonna aluste lammutamist progressi ilminguna.
Muidugi on selge, et üksnes abielu mõiste ja selle kaudu ka perekonna tähenduse õigusliku väärastamisega homoaktivistide ja laiema revolutsioonilise liikumise ambitsioonid ei piirdu. Selle sama ettevõtmise oluliseks osaks on ka nn vaenukõne kriminaliseerimine, millega on teatavasti juba riigikogus algust tehtud ning mis lähtub eesmärgist suruda vangalkaristuse ähvarduse või vajadusel ka selle rakendamise teel maha kriitika homoideoloogilise projekti suunal, mida Eestile peale surutakse. Samuti on selle ettevõtmise osaks lasteaedadest ja koolidest homoideoloogilise indoktrineerimise keskusteks muutmine, nagu ka sooideoloogia ulatuslikum propageerimine, kehtestamine ja juurutamine.
Maikuus tõime SAPTK-ga välja Deklaratsiooni abielu kaitseks, kus kirjutasime, et “[m]eie kohustus inimestena on anda tunnistust igavesest tõest: abielu on olnud, on nüüd ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks”, mistõttu “[ü]kski riigi meelevaldne ja ebaõiglane korraldus ei saa seda muuta!” Ühtlasi deklareerisime, et “seisame otsustavalt vastu loomuvastase abielukäsitluse õpetamisele lasteaedades ja koolides ega luba oma lastel osaleda kooliprogrammides ja tundides, milles õpetatakse riigi poolt moonutatud arusaama abielust.”
Kõigele sellele tuleb nüüd kindlaks jääda, näidates üles leppimatut vastuseisu vale riiklikule kehtestamisele tõena. Iseloomu testiks saab see olema nii kodanikele (sh lapsevanematele) kui ka organisatsioonidele, alates kodanikuühendustest ja usuühendustest ning lõpetades erakondadega.
Ühtki poliitilist jõudu, mis ei suuda sirgjoonseliselt välja öelda, et abielu tõeline tähendus üksnes mehe ja naise liiduna taastatakse esimesel võimalusel, ei ole sisulist põhjust nimetada konservatiivseks. Konservatiivid peavad revolutsionääride poolt tehtud lammutustöö ümber pöörama, mitte seda konserveerima. Seega saab tulevikus just seda küsimust käsitleda olulise mõõdupuuna, mille taustal hinnata, kuivõrd saab üht või teist poliitikut või erakonda konservatiivseks pidada.
Vt seonduval teemal:
